KAS ME VÕIME konstateerida, et vabas maailmas pühaduseks kuulutatud demokraatia kõige tähtsam toiming – vabad valimised – on muutunud sarnaseks kasumit taotleva tegevusega? Võime ju tõdeda, et nii parlamenti kui omavalitsuste volikogudesse kandideerijad on kasutusele võtnud kõik äritegevusele omased instrumendid. Ajalehed müüvad erakondade reklaami, reklaamplakatitel ilutsevad tuunitud parteitegelaste näod nagu uued mudelid autosalongide akendel ja sotsiaalmeedia on täis kandidaatide lubadusi.
Valimistel on väljapakkumisel suur hulk «kaupa», mille väärtust mõõdetakse valijate häältega. Nagu on öelnud Brüsseli paradiisi siirdunud endine parteijuht: poliitikute kapital on hääled. Kõrvuti saavutatud poliitilise võimuga tagab korralik häältesaak ka õigel ajal sooritatud autode ja majade laenumaksed.
Reklaamifirmadele on valimiste-eelne periood tõeline rahakülv, mida tehakse üsna märkimisväärses osas maksumaksja kulul. Parteiliikmed ei ole Eestis üldjuhul väga truud liikmemaksu maksjad, mis tähendab, et suure osa valimiskampaaniatest maksab võimul olevate poliitikute loodud seaduste järgi kinni maksumaksja. Huvitav oleks teada, kui suure osa maksab kinni Eesti suure partneri USA presidendi valimiskampaaniast Ameerika Ühendriikide maksumaksja.
ET OLEN EESPOOL kirjeldatud tegevuses – kui kasutada ikka kaupmehe kõnepruuki – toimetanud mõlemal pool letti, arvan end enam-vähem teadvat, kuidas asjad käivad. Võin kinnitada, valitavatesse kogudesse pürgijaid koolitavad tipptasemel Peep Vainu masti müügispetsialistid.
Mida siis pooled müüvad ja ostavad?
Mõned tragimad valitavatesse kogudesse pürgijad on karistuseohust hoolimata üritanud vajalikke hääli kokku osta lausa parasjagu käibel oleva valuuta ja iga valitsuse ajal käibel olnud maksevahendi ehk käraka eest. Olen kuulnud, et mõned rahva eest hoolitsevad tegelased veavad hooldekodude asukaid valima bussi ja autoga ning näitavad lausa paberil ette, kuidas on õige valida. Kuulda on olnud ka, kuidas valimiste eel suureneb mõnes piirkonnas märgatavalt valimisõiguslike kooliõpilaste arv.
Kahe viimase viisi kasutamise eest karistada ei saa. Pealegi on parteibossid ise eeskuju andnud, vedades õigeid inimesi koosolekule selleks, et oma parteile ikka õige juhtkond saaks valitud.
VÕIB-OLLA MA eksin, aga tundub, et kõige enam sarnaneb erakondade tegevus pankade omaga, sest pangad müüvad samuti usaldust. Nad ju pakuvad: tooge oma raha meile, me hoiame seda turvaliselt ja paneme kasvama. Võimule pürgivad poliitikud kuulutavad niisamuti: valige meid teid valitsema, me kindlustame teile õnneliku ja turvalise tuleviku.
Pangad on Eestis inimeste raha liigutamise ja säilitamisega enamasti hästi hakkama saanud. Tõsi küll, mõnikord päris kopsaka tasu eest. Kui mõnele tundub, et pank on talle liiga teinud, siis oma raha teise panka viia on lihtne ja valikuvõimalustest puudust ei ole.
Kuigi ka poliitikas on võimalus valida eri parteide poolt, ei kaasne oma lemmiku vahetamisega kuigi suurt muudatust. Elukoha, et mitte öelda elukohariigi valimine on keerulisem tegevus.
Üks erinevus on veel: sellist kaklust oma käekäigu nimel, nagu on poliitikute vahel, pankades täheldatud ei ole. Pangad müüvad mõnikord aktsiaid, mis ehk hakkavad tulevikus tulu tooma, aga poliitikud ainult tulevikulubadustega tegelevadki. Ja veel: kui asi puudutab partei või poliitiku isiklikku kassat, on erakondade vahel konsensuse saavutamine lihtne.
LEIDUB JUHTUMEID, et toode ei vasta tema kohta tehtud reklaamile, ent üha rohkem tekib juurde kaupmehi, kes annavad teada, et ostja võib toote tagastada, kui see ei vasta tema ootustele. Kuidas on lugu poliitikutega?
Viljandis on aastakümneid valimistel lubatud ehitada veekeskus. Valdav osa lubajatest istub volikogus, aga mida ei ole, on veekeskus.
Eelmistel valimistel lubati ehitada uus haigla. Küsigem: kuidas saab keegi seda lubada, kui tal pole selleks piisavalt raha ega võimalusi?
Praegu näib olevat aktuaalne jagada mõnele elanike rühmale tasuta bussisõitu. Tundub üsna ohutu lubadus olevat, sest väga suurt kulu see ei nõua. Aga hea oleks katteallikaid näha.
Mulle tundub, et valijad, alahinnates valimiskasti lastava hääle väärtust, loovad valimiskogudesse pürgijatele võimaluse ülbitseda. Häälte ostmine tasuta bussisõidu lubaduse eest on ilmselgelt teatud elanike rühmi alandav almuse pakkumine. Sooduspiletite müük oleks hoopis mõistlikum. Odavamate piletite müük väiksema sissetulekuga inimestele on üsna tavaline kogu Euroopas. Selge on, et iga teenuse eest tuleb maksta. Lisaks on kindel, et abi läheb õigesse kohta ning selle üle on lihtne arvet pidada.
MEEDIA VÕIKS enam selleteemalise rahvavalgustamisega tegelda, selmet esilehele tükkivate staaritsevate diivade elu üksikasjadega rahvast lollitada. Hiljaaegu tutvustati Eesti kollase ajakirjanduse lipulaeva veergudel üksikasjalikult, millist proteesi kavatsetakse kinkida ühele meie tuntud veteranpoliitikule. See on tõenäoliselt tähtis asjaosalistele, aga miks peab sellest kogu riigi elanikkond teadma?
Olukorras, kus valitavatesse kogudesse pürgijad arutlevad stiilis «Lubame midagi ning küll rahvas õnge läheb ja me katteta lubaduste toel valitud saame», on ka valijad süüdi. Enne sedeli kasti laskmist tuleb mõelda, kellele sa selle müüd ja kui sageli seda tegelast pärast valimisi oma muresid lahendamas näed.
Valimistel osaleda ja neil kandideerida ikkagi maksab. Kõigele nihilistlikult käega lüües ei ole ka mõtet iriseda. Kehtiv kord ei ole ideaalne, aga mingi võimalus reeglite kehtestajate käitumist mõjutada meil on. Tähtis on silmas pidada, et valituks osutudes on võetud vastutus kogukonna käekäigu eest. Tavakodaniku asi on korralikult oma asja ajada. Sellega on tema panus antud.