Juhtkiri: Kui läheb libedalt

Eile õhtupoolikuks oli Viljandis kuus inimest nii õnnetult kukkunud, et vajas arstiabi. Kui hullud nende vigastused olid, ei õnnestunudki «Sakalal» teada saada, sest meedikutel olid käed-jalad tööd täis ja neil polnud mahti juhtumitest lähemalt rääkida. Küll aga tõdes Viljandi haigla kommunikatsioonijuht Nele Normann, et kõik luumurrud olid rasked.

Ilmataadi vastu pole mõtet protestida. Tema sulatab ja külmetab ikka nii, nagu tahab. Kas see aga tähendab, et me peame libedate tänavatega lihtsalt leppima ja sulailmade saabudes igaks juhuks kargulaenutuses aja kinni panema?

Kuus luumurdu poole päeva jooksul on liiga palju, et pidada seda loomulikuks kaoks. Sellest, millises seisukorras olid eile tänavad, said hästi aru ka autojuhid. Nimelt jalakäijate järgi, kellest paljud riskisid ülilibedal kõnniteel turnimise asemel sõiduteel sammuda. Ju nad pidasid siis autode keskel varitsevat ohtu väiksemaks.

Viljandi linnavalitsus pole tänavu ühelegi kinnistuomanikule koristamata lume või tõrjumata libeduse pärast trahvi teinud. Kahtlemata on soov jõuda positiivse tulemuseni inimliku suhtlemise, mitte tuima karistamise abiga tervitatav, kuid sellest ei paista piisavalt tolku olevat.

Tõsi, korraga jää ja sulavee vastu võidelda pole lihtne. Maha puistatud liiv kuigi kauaks püsima ei jää. Peene killustiku või sõelmetega on lugu siiski juba palju parem.

Kõige tõhusam vahend libeduse vastu oleks ilmselt see, kui kõnniteed alati sillutiseni lumest puhtaks tehtaks. Muidugi ei ole niisugune töö kerge, kuid mõned eriti hoolsad majaomanikud ja kojamehed on tõestanud, et võimatu pole see samuti. Paljudes kohtades on kahjuks selgelt näha, et kinnistu valdaja pole üritanudki midagi ette võtta.