Vaba mõte. Keeled suhu ja suhtlema

Üllar Priks Foto: Elmo Riig / Sakala

Müüsin hiljuti autot. No sellist kilometraažilt Maale peaaegu kümme tiiru peale teinud tranduletti, mis tahtis enne käivitamist roolirattale pai ja paar meelitavat sõna saada. Vana ja laiska. Ega sellised kuigi hästi kaubaks lähe. Paar «Õu, kuule!» tüüpi ikka helistas. Üks tahtis mu panni oma teisele lüpsile mineva randaali või kurat teab mis kodumasina vastu vahetada ning teine leidis, et võiksin SMS-laenu võtta ja talle anda, siis ehk viib ta auto minema. No ei olnud apetiitsed diilid.

Sedavõrd rõõmsam olin, kui ühel päeval plärises toru ja üks kerge slaavi aktsendiga naisterahvas auto tausta uurides (ausõna, midagi ei valetanud!) kuulduga rahule jäi ja füüriga peale lubas lennelda.

Kohtusime Uueveski kaupluse juures. Või tegelikult nagu ei kohtunud kah, sest mustast Audist voolas välja hoopis kaks kuklasse lükatud nokatsiga riidekappi. Nad küll ei näidanud, aga tundsin iga ihurakuga, et jõusaali liikmekaart on mõlemal kenasti rahakoti vahel. Neelatasin kuuldavalt ja andsin kätt. Tere asemel tuli ludinal: «Tak vot, ja tvaju mašinu hatšu! Paidjom paprobõvajem!» Ei no tuli meelde küll, et viisakas inimene peaks selle peale «Spasibo!» või «Horošo!» mõmisema.