ILUSATE LOOGETEGA lühikese Tarvastu jõe loodusliku osa saab enamiku aastast läbida vähem kui põlvekõrguses vees. Ometi soovitakse seal seadustada valedel alustel rajatud veehoidlat, mida püütakse näidata väikese paistiigina*. Mõte paistiigist on tore, kuid pärast rajamist ilmnenud probleemide seadustamine pole seda mitte.
2006. aastal tellis Tarvastu vallavalitsus keskkonnaeksperdilt Arvo Järvetilt hinnangu Tarvastu paistiigi rajamise võimalikkuse ja selle keskkonnamõju kohta. Selles leiti, et on võimalik ehitada 250 meetri pikkune paistiik, mis ulatub – pange nüüd tähele – ainult kahele kinnistule: Kirikla ja Lõhmuse. See dokument oli ja on aluseks nii esimese paisu projektile aastal 2009 kui ka pärast purunemist taastatud paisu projektile aastal 2011.
Teisisõnu on mõlemad paisutused ehitatud ja kasutusload saadud vale eksperthinnangu alusel. Tegelikkuses ulatub paisutuse üleujutav mõju lubatava 250 meetri pikkuse paistiigi asemel mööda jõesängi rohkem kui 2,5 kilomeetri kaugusele paisust ehk üle kümne korra kaugemale projekteeritust, ujutades üle orupõhja lammid ning ulatudes ka looduskaitse all oleva Kullamäe liivakivipaljandini ja sellest edasigi.
Paistiik on ebaseaduslik, sest ei vasta projektile. Projekteeritud 250 meetri pikkust osa on kõnniteelt ilus vaadata, aga see on kogu paisutuse väiksem osa.
Seda üleujutust saavad kõik, kes mäletavad veetaset Kullamäe koobaste juures enne paisutust, oma silmaga vaatama minna. Kes aga tahavad teekonnal Kullamäele lõigata, siis näiteks Männimäe purdest enam üle ei saa, sest see on täiesti vee all ja orupõhi üle ujutatud. Ka sinna pole lubatud vett paisutada.
ESIMENE KITSASKOHT tekkis avalikkuse kaasamata jätmisega. Vastupidisel käitumisel oleks tõenäoliselt leitud, et kõnealuse jõelõigu liiga väikese languse tõttu paisutust rajada ei saa, ilma et see ujutaks üle mitu kilomeetrit jõeorgu. Teiseks oli vallavalitsusele 2011. aastal paisu taastamise ajal teada, et paisutustase ei vasta projektile ja ujutab üle palju suurema maa-ala. Sellest hoolimata jätkati valeks osutunud projekti alusel taastamist.
Kõik eelnev kahvatub aga keskkonnaameti tegevuse kõrval. Praegune liiga kõrge pais oleks olemata, kui muu hulgas loodust muutvate projektide kontrollimiseks loodud keskkonnaamet oleks oma ülesannet täitnud. Amet kontrollib, et hinnang paisutuse mõju kohta poleks asjatundmatult koostatud ega kahjustaks loodust, ning probleemide korral ei tohiks ehitustegevust lubada. Paraku ei tehtud seda ei esimese paisutuse rajamisel 2009. aastal (luba väljastati 2007. aastal) ega isegi teise, 2011. aasta paisu juures. Kordan: selleks ajaks oli teada, et antud kõrgusega paisutus tekitab 2,5 kilomeetri pikkuse, üleujutatud lammidega, jõesängi äärtes üleujutusest kuivanud puude ja Kullamäe kaitsealust liivakivipaljandit uputava hiigelveehoidla!
Hoolimata mitmeST kirjalikust tähelepanu juhtimisest andis keskonnaamet 2012. aastal ikkagi loa paisutust jätkata. Enamgi veel, selmet nõuda paisutuse projektiga vastavusse viimist, andis keskkonnaamet Tarvastu vallavalitsusele soovituse algatada detailplaneering, et see suurüleujutust põhjustav vale kõrgusega paisutus tagantjärele seadustada. Piltlikult öeldes anti luba ehitada ühekorruseline hoone, aga püsti pandi hoopis kümnekorruseline. Nüüd soovitakse seda kümnekorruselist hoonet detailplaneeringuga seadustada.
Vald palkas detailplaneeringut tegema osaühingu Alkranel spetsialisti Elari Põldvere, kes on saanud praegust valet paisutuse taset õigustava toetuskirja mittetulundusühingu Eesti Geoloogia Selts juhatuse esimehelt Anne Põldverelt. Toetuskirja koostaja pole seal sõnagagi märkinud, et looduskaitsealuse Kullamäe liivakivipaljandi juures on vee paisutamine kaitsekorraldusega keelatud. Sellega tahetakse anda detailplaneeringus tõestus keskkonnaametile, nagu ei näeks selts looduskaitseala kaitsekorra rikkumises probleemi. Eesti looduskaitse seltsilt ja Eestimaa looduse fondilt pole aga arvamust küsitudki.
Tähelepanuväärselt näeb antud detailplaneering ette veel Tarvastu jõeoru sajandite jooksul tekkinud jõesängi loogete väljakaevamist. Seda nimetatakse jõeoru korrastamiseks. Loogetega jõesängi asemel tahetakse tekitada mingi arusaamatu moodustis, millel pole loodusega vähimatki pistmist, see oleks siis mingi renn või kanal. Nende sammude põhjal on näha, et vallavalitsus ei tahagi viia paisutuse taset madalamaks, vaid olemasolevat olukorda tsementeerida.
Keskkonnaminister Marko Pomerants, kellelt avalikkus ei kuule kindlat ei-d fosforiidikaevandusi planeerivatele ärimeestele, ütleb jah liialt kõrge paisuga loodust kahjustavale Tarvastu veehoidlale. Tänu ministri haldusalas olevale keskkonnaametile teab keskkonnaminister väga hästi paistiigi loomise asjaolusid ja kronoloogiat. Ometi ei pelga minister kirjutada valet sisaldavat kaebekirja Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskopile ja süüdistada Tarvastu pastorit valesti ehitatud paisutusega mittenõustumises. Teisisõnu: ministri haldusalas oleva keskkonnaameti prohmakad, aga ka vallavalitsuse ja alusuuringu teinud eksperdi omad kirjutatakse südamerahus süütu osapoole arvele.
PAISTIIGI OSA KADUMINE on kurb, kuid sobimatule kohale rajatuna pole see üksnes tekitanud üleujutust, vaid ka kahju loodusele pikas jõeoru lõigus. Paistiigi valedel alustel rajamise epopöas ei ole süüdi need inimesed, keda praegu absoluutselt ebaõiglaselt süüdistatakse, vaid eksperdid, planeerijad ja ametnikud.
Positiivne on Tarvastu valla ja keskkonnainvesteeringute keskuse projekt, millega möödunud aastal taastati edukalt Linnaveski kalakärestik. Rohkem kui poolesajandilise vahe järel on Tarvastu jõkke lisaks haugidele ilmunud ka jõeforellid! Seega ei tule kõne alla praeguse detailplaneeringuga kavandatud vanade jõeloogete väljakaevamine paisu ja Kullamäe vahelises jõeorus. Mudalombiks ei jää korralikult lõpetatud paistiigi alune kindlasti.
* Paistiik on keskkonnaekspert Arvo Järveti antud nimetus 2006. aasta eksperthinnangus planeeritud 250 meetri pikkusele paisutustele.