Mul on kodus nagu väikest viisi kriisiolukord: naispere lihtsalt ei söö liha. Ei taha ja ei söö. Aga mina? Mis minust sedasi saab? Ma võin ju kõhnaks jääda!
Tellijale
Sööme sõnu. Kõik pere õnne nimel
/nginx/o/2021/02/11/13624525t1h45eb.jpg)
19. august 2016, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esiti käisin ikka päris mustade mõtetega ringi. Kõht korises ja tundus, et keegi ei armasta mind. Elu on haud ja kõik need jutud. Siis suutsin vaid kaks lahendust välja nuputada: tuleb kas lahku minna või taimetoitlaseks hakata. Otsast tundus see teine variant juba terendavat, sest grilliõhtutel üle paari saslikutüki enam makku ei tahtnudki. «Ah selline see allakäigutrepp siis ongi,» mõtlesin noruspäi. Aga ühtäkki sähvatas. Tuleb teha toitu nii, et oleks midagi kõigile. Ühele liha, teisele juurikaid, eks.