Kui julgeme otsustada, siis me ei sure välja

Margus Tsahkna Foto: Jaanus Lensment

KUI PRAEGUNE SUUND jätkub ning põhimõttelisi poliitikamuutusi ellu ei kutsuta, on 20 aasta pärast Eesti inimesi 130 000 võrra vähem. See on isegi optimistlik vaade juhul, kui meie demograafilised näitajad püsivad sellised nagu praegu ehk sündimuskordaja püsib 1,6 juures. Selleks, et me suudaksime oma riiki ka tulevikus üleval pidada, maksta pensione ning tagada tervise- ja sotsiaalteenuseid, rääkimata majanduslikust heaolust, peame jõudma numbrini 2,1. Eeldused selleks on olemas, sest meie naised ja mehed soovivad oma peredesse rohkem kui kaht last. Aga aega on meil vaid kümme aastat, kuniks lapse saamise eas on veel viimane suur põlvkond potentsiaalseid emasid.

Praegu on meil ühe pensioniealise inimese kohta 3,6 tööealist inimest. Aastaks 2060 on see number 1,5. Need numbrid ei kirjelda enam mitte aeglast hääbumist, vaid kiiret kadumist. Meie majandus ei ole kestlik ning selle tulemusel jäävad kiratsema ka meie inimeste sissetulekud.

Väljatoodud karmide arvude juures on rohkem kui põhjendatud, et me vaatame üle kõik meetmed, tegevused ja poliitikad, mis on meid siia toonud, aga ei vii siit enam edasi, kui kasutada presidendi mõttekäiku.

RIIK EI SAA SUNDIDA naisi lapsi sünnitama. Küll aga saame olla toeks ning anda peredele kindlustunde, et oma unistused ellu viia.

Selleks, et turvatunnet suurendada, oleme viimase aasta jooksul võtnud vastu perede elukeskkonda kujundavaid otsuseid nagu lapsehoiu kohtade loomine, lapsetoetuste tõstmine ning elatisabifond last üksinda kasvatavate vanemate lastele. Lisaks veel lastekaitse ja varajase märkamise süsteem. Kuid kindlasti tuleb siia nimekirja lisada vanemapuhkuse ja -palga süsteem. Kõik see on üks tervik, mille abil peame liikuma sinnapoole, et Eesti oleks lastega peredele maailma parim paik.

Meie perepoliitika meetmete üks julgemaid samme on olnud vanemahüvitise süsteem, kuid ajad on muutunud ja nüüd tuleb vaadata, kuidas anda selle süsteemi sees vanematele juurde vabadust ise otsuseid teha. Otsuseid, kuidas puhkust ja tööaega paremini jagada ja jõuda lähemale oma unistustele saada perre rohkem kui kaks last. 

VANEMAHÜVITIS ON teenitult saanud nime emapalk, sest seda kasutab üksnes üheksa protsenti meestest. See viib paremas tööeas naised aastateks koju ning sisuliselt karistab, kui ema siiski leiab vajaduse ja võimaluse oma panuse töömaailma anda.

Teeme ettepaneku, et senine kümne päeva pikkune isapuhkus pikeneks kuni kuu ajani, kindel emadele kuuluv aeg on 70 päeva ning ülejäänud osa vanemapalga perioodist saaksid vanemad vastavalt enda soovile ja pere vajadustele omavahel jagada.

Tähtis on see, et vanemad saaksid soovi korral ka samal ajal puhata. Mina tahan väga, et laste kasvamise juures oleksid mõlemad vanemad. Süsteem, mis surub selle ühe vanema kaela, tuleb ära muuta.

Vaatame üle ka senise valemi, mis puudutab töötamist ja vanemahüvitisel olemist, ning anname lapsevanematele võimaluse soovi korral pooleteise aasta pikkust vanemahüvitise perioodi oma äranägemise järgi jagada kolmele aastale.

Keerukas on praegune olukord ka tööandjatele, sest vanemahüvitise saajad võivad puhkusele minekust või tulekust teatada tööandjale ette vaid 15 päeva. Ettepaneku kohaselt peaksid vanemad puhkuse kasutamise aega rohkem planeerima ning tööandjale teavitamise aeg pikenema 30 päevale. Selline olukord, kus tööandja teab arvestada, kuidas vanem oma puhkust kasutab ja millal tööle naasta soovib, annab ka organisatsioonile võimaluse oma tegevusi planeerida.

Vanemapuhkuse ja -hüvitiste süsteem on kõige sinna juurde kuuluvaga ka ülimalt killustatud ja keeruline, koosnedes seitsmest lastega seotud puhkusest ja kuuest hüvitisest või tasust, mida reguleerib neli eri seadust. Seda on tabavalt võrreldud kihilise kreemitordiga, mille maitse uuest kihist kahjuks paremaks ei lähe. Lisamatagi on selge, et omavahel ei haaku see segapuder rohkem kui ühes kohas.

MÕTTEKOJA PRAXIS juht Annika Uudelepp andis vanemapuhkuste ja -hüvitise analüüsi tutvustaval ümarlaual selgelt mõista, et tegelikult ei ole meil enam üldse aega, et sellist tumedat tulevikku kuidagigi heledamaks saada. Nii temal kui teistel osalenutel on tuline õigus – see ei ole uus teema ja selle üle on arutletud väga pikalt, nüüd tuleb tegutseda.

Valitsus ja riigikogu on viimase aasta jooksul mitmel puhul näidanud, et lapsed ja pered lähevad neile korda. Ma olen veendunud, et meil on võimalik saavutada eesmärk muuta Eesti kõige paremaks paigaks laste kasvatamiseks. Selleks on aga vaja poliitilist julgust otsustada.