Lihtne, aga mitte geniaalne

Helir-Valdor Seeder Foto: Elmo Riig

MAANTEEAMETI PEADIREKTOR on majandus- ja kommunikatsiooniministri vaikival heakskiidul teavitanud Eesti avalikkust ümberkorralduskavast, mille sisu on avalike teenuste ja töökohtade koondamine Mandri-Eestis nelja keskusesse. Peadirektori selgituste kohaselt hoitakse sellega kokku 850 000 eurot aastas, likvideeritakse korruptsioon, parandatakse teenuse kvaliteeti ja tõstetakse keskustesse tööle jäävate ametnike palkasid, parandatakse liiklusohutust ja eksamineerijate kvaliteeti, likvideeritakse järjekorrad ning suurendatakse ameti efektiivsust. Lihtne ja geniaalne?

Viljandimaa elanikele tähendavad ümberkorraldused seda, et sõidueksameid tuleb sooritada Tartus või Pärnus ning seal hakkavad õppesõidutunde korraldama ka autokoolid. See tähendab juhilubade taotlejatele suuremat raha- ja ajakulu ning suurendab autokoolide tasusid. Töö ja õppimise kõrvalt autokoolis käimine muutub ka korralduslikult keerulisemaks.

Lühidalt tähendab see, et väljaspool nelja keskust elavad inimesed ja tegutsevad autokoolid seatakse ebavõrdsesse olukorda ning nende võimalused juhilube taotleda halvenevad. Maanteeameti ümberkorralduskava annab selge konkurentsieelise nelja keskuse autokoolidele ning see võib viia autokoolide sulgemiseni maakonnakeskustes, mistõttu koonduvad ka need töökohad maapiirkondadest keskustesse.

Viljandimaal tegutsevad kaks kutseõppeasutust, kus mõne eriala õppekavasse kuulub ka sõiduõpe. Olustvere teenindus- ja maamajanduskool ning Viljandi kutseõppekeskus peavad oma õppetöö ümber korraldama ning taotlema haridus- ja teadusministeeriumilt suurenevate kulutuste tõttu täiendavat rahastamist. Raha kokkuhoiuga jagatakse kulutused lihtsalt ümber maapiirkondade elanike ja autokoolide (ka kutseõppeasutuste) õpilaste taskutesse.

Maanteeameti peadirektor väidab elutargalt, et linnastumisele ei ole võimalik mistahes administratiivsete otsuste või tegudega vastu võidelda. Ent peadirektoril tundub puuduvat kogemus, et vastupidine on küll võimalik: linnastumisele on võimalik kaasa aidata administratiivsete otsuste ja tegudega, mille ehe näide on maanteeameti ümberkorralduskava.

Ümberkorralduste suhtes kriitiliselt meelestatud inimeste teadmised olevat pärit minevikust ja praegu olevat ka riigiametitel ja organisatsioonidel hoopis uued väljakutsed. Tore, et meie hulgas on inimesi, kellel on teadmised tulevikust. Aga kartmata jääda vanameelseks, arvan siiski, et kavandatud ümberkorraldused ei täida väljaöeldud eesmärke.

Peamine põhjus on just see, mida väidab ka  peadirektor ise: meie ühiskond pole nii rikas. Õige! Meie ühiskond pole nii rikas, et ära seedida maanteeameti ümberkorraldusi, mis lähtuvad ametkonna huvidest ja rahakotist, mitte inimeste omadest. Riik ja ametkonnad peaksid olema inimeste jaoks, mitte vastupidi. Tähtis on näha ühiskonda tervikuna ja inimesest lähtuvalt, mitte tallata kitsast ametkondlikku rada.

Kahjuks peab tõdema, et see ei ole lihtsalt halvasti esitletud hea asi, vaid kitsalt pealinlikust ja ametkondlikust mõttelaadist kantud eluvõõras ümberkorraldus.

MAANTEEAMETI ümberkorralduskava on vastuolus Eesti regionaalarengu strateegiaga, haldusreformi ja kavandatava riigireformi eesmärkidega ning maakondlike arengukavadega, mille on heaks kiitnud ministrid või valitsus. Selles valguses jääb mulle mõistetamatuks asjaomaste ministrite ükskõikne suhtumine maanteeameti kavadesse.

Näiteks siseminister on oma käskkirjaga kinnitanud Ida-Virumaa tegevuskava, kus nähakse ette, et riigiasutused on maakonnas rohkem esindatud. Maanteeameti esialgne ümberkorralduskava aga kaotab ka Ida-Virumaal riiklike sõidueksamite sooritamise võimaluse. Riigihalduse ministri koostatud riigivalitsemise reformi kolmest eesmärgist esimeses on kirjas, et kasutajate vajadustele vastavad avalikud teenused on kättesaadavad kogu Eestis. Valitsuse kinnitatud Eesti regionaalarengu strateegia näeb ette teenuste hea ruumilise kättesaadavuse ja avaliku sektori töökohtade regionaalse hajutatuse. Seda loetelu võiks jätkata.

Kui Eesti riigi ametite töö ümberkorraldamisel ei lähtuta kinnitatud põhimõtetest, siis on põhjust valitsuse liikmetelt küsida: kas arengukavad on lihtsalt ilukirjanduslik lugemisvara või on täitevvõimu juhtimine valitsuse liikmetelt üle antud ametite peadirektoritele?

PÕLLUMAJANDUSMINISTEERIUMI valitsemisalas otsustasime mitu aastat tagasi, et kõik ametid ja inspektsioonid peavad osutama teenuseid ja olema esindatud kõikides Eesti maakondades ilma eelarves erandeid tegemata. Selle järgi juhindusid oma töö korraldamisel kõik allasutused. Sellise töökorraldusega on võimalik suurendada efektiivsust, kui rakendatakse tänapäevaseid juhtimisteadmisi ja tehnilisi võimalusi ning lähtutakse kodanikukesksest mõtlemisest. Keskkontorites täidetavate ülesannete osaline üleandmine maakondlikele büroodele ja ametnikele võimaldab säästlikku töökorraldust ning säilitab teenused ja töökohad maakondades.

Kui maanteeamet ei suuda tagada avalike teenuste kättesaadavust maakondades, siis tuleb ameti juhtidel vaadata peeglisse ja teha tõepoolest tulevikku suunatud samm – astuda tagasi. Kui peadirektor ise seda ei mõista, võiks minister sellele kaasa aidata.

Eesti on parlamentaarne riik, kus seadusi võtab vastu riigikogu. Kui täitevvõim ei lähtu töö korraldamisel enda kinnitatud arengukavadest ja põhimõtetest, siis on võimalik ka parlamentaarne sekkumine. Kui kodanike, ettevõtjate, omavalitsusjuhtide, maavanemate ja riigikogu liikmete kattuvad ettepanekud ei leia mõistmist, siis tuleb need seadusesse sisse kirjutada.

Loodan, et maanteeamet vaatab oma ümberkorralduskava kriitilise pilguga üle ning me saame alustada haldus- ja riigireformi positiivsete sammudega.