Ketserlikult keelest ja selle ümber toimuvast

Urmas Suik
, linnakodanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Urmas Suik
Urmas Suik Foto: Elmo Riig / Sakala

ÜHEL JÄRJEKORDSEL sõidul lõunanaabrite juurde avastasin Valga–Strenči tee veeres sada meetrit peale Vabadussõjas hukkunud kapten Anton Irve mälestussammast parklas kolmes keeles sildi, mis teatas: «Nemēslot», «Nemusorit» ja «Ära prügi». Arvata võib, et see tähendab: ära loobi prügi maha. Kuigi eesti keele kasutus oli sildil üsna loominguline, meeldis see mulle.

Veidi hiljem avastasin Valmiera sissesõidul asuva Valdeko tankla toidu poole seinal menüü lausa neljas keeles: läti, vene, inglise ja eesti keeles. Ühelt Poola sõidult on mul meeldiv kogemus Białystoki piirkonna teeäärsest bensiinijaamast, kus menüüd olid peaaegu kõikides Ida-Euroopa keeltes.

Meelde tulid kaheksakümnendate aastate keskpaigas tehtud käigud Saksa Demokraatlikku Vabariiki. Selles riigis oli kahtlemata üheparteiline diktatuur, aga mõned asjad olid ka seal sümpaatsed. Liikusin ringil Poola ja Tšehhiga piirnevatel aladel, kus viidad olid lisaks saksa keelele poola ja tšehhi keeles.

EESTIS, LÄTIS JA LEEDUS on pärast taasiseseisvumist olnud kõige suurem mure kõikide venekeelsete tänavanimede ja teeviitade likvideerimine. Nii nägevat ette keeleseadus.

Oma suureks üllatuseks märkasin ühel ringreisil Läänemaal hulga rootsikeelseid külanimesid ja teeviitasid. Milleks selline ebavõrdne kohtlemine? Kui Narva elanikke võib pidada uusasukateks, siis vähemalt Peipsi-äärsed venelased ja Vasknarva vanausulised vääriksid samasugust lugupidamist. Kas mõni sajand varem rootslastest vallutajatega maale tulnud uusasukate keel väärib enam austust kui tsaari eest põgenenud ja meil kodu leidnud usupõgenike oma?

Kindlasti on kõik kuulnud linnalegendi, kuidas inimest ei ole teistes Baltimaades teenindatud, kui ta on kaupluses vene keeles osta üritanud. Ütlen kohe, et mina seda kogenud ei ole. Ehk on probleem poolte puudulikus keeleoskuses?

Sagedase hotellielanikuna olen seadnud endale reegliks alati küsida, mis keeles me suhtleme. Enamasti saab Baltikumis vene keelega hakkama, kuigi suuremates keskustes eelistavad nooremad inglise keelt.

Enamasti on väikerahvad oma anastajate keele rääkijate suhtes kriitilised. On olnud juhust kuulda soomlaste suust juttu, mille vaba tõlge on: «Lätlased on pooltiblad, sest räägivad vene keelt.» Ehk on see lihtlabane kadedus? Loodetavasti ei arva kõik soomlased niiviisi.

Ka meie peagi ametist lahkuv president olevat kunagi öelnud, et vene keel on okupantide keel. Aga kuidas on siis saksa keelega? Selle rääkijad olevat meil lausa 700 aastat toimetanud. Ehk oskavad ajaloolased okupantide keele rääkijate nimekirja jätkata?

EESTI KEELEPOLIITIKA tundub olevat üsna kompromissitu. Narva taksojuhte sunnitakse keeleeksamit tegema. Huvitav, mida nad selle eesti keelega Narvas, kus 95 protsenti elanikest on venekeelsed, peale hakkavad? Asjata ei nimetata keeleinspektsiooni, kelle põhimure näibki olevat taksojuhtide ja Maxima kassanäitsikute kiusamine, venelaste hulgas keeleinkvisitsiooniks. Ehk jätaks riigikeelt halvasti rääkivate teenindajate karistamise klientide hooleks?

Ingliskeelse slängi vohamisele on samal ajal antud loobumisvõit nii meil kui mujal maailmas. Üks viimaseid selliseid meedias levinud sõnu on selfie. Inglise keel tundub igapäevaelus olevat veelgi enam vajalik kui vene keel nõukogude ajal. Tõsi on see, et kel Vene ajal elus mingeid suuremaid eesmärke oli, see ilma vene keeleta hakkama ei saanud. Aga ka vabas Eestis on suurel hulgal spetsialiste, kes on karjääri huvides eesti keele korralikult ära õppinud. Suhtlen niisuguste inimestega üsna sageli. Miks siis ikkagi selline äärmuslik konservatiivsus vene keele suhtes?

AJAN IGAPÄEVASEID asju üsna mitmes keeles. Kindlasti suhtlen nendes üsna konarlikult, aga ei meenu, et kordagi oleks ette tulnud – isegi Vene armees mitte – vigade pärast osatamist. Pigem on keeleoskus leidnud tunnustamist.

Meie kallid kaasmaalased tunduvad seevastu olevat õelavõitu. Isegi laul on tehtud, pealkirjaga «Ei kommentaari».

Vene kooli eestistamine meenutab läbimõtlematuse seisukohast veidi Nikita Hruštšovi aegset üleliidulist maisikasvatamise kampaaniat, mis ebaõnnestus. Riik tekitab vene emakeelega lastest poolharitud ja mitte eriti  eestisõbraliku, et mitte öelda -vaenuliku põlvkonna.

Keel on suhtlemisvahend ega ole milleski süüdi. Iirlased ja suur rahvas Indias on kunagiste okupeerijate keele lausa omaks suhtlemisvahendiks võtnud. Ka Eestis hakkab inglise keel domineerivaks muutuma. Mõned tragid arvamusliidrid on soovitanud kõrghariduse ingliskeelseks muuta. Mulle meeldib küll saksa keel rohkem.

Eestis on tekkinud terve koolkond, kes üritab õpetada inimesi Kremli propagandat ära tundma. Selle võitluse esinumbriks näib pürgivat Tallinna tehnikaülikooli rektor Jaak Aaviksoo, kes on alustanud sõnasõda rahvusringhäälingu nõukogudeaegse lastekuuldemängu «Timur ja tema meeskond» eetrisse laskmise pärast. See tundub olevat silmakirjalik. Kes veel kui mitte Aaviksoo peaks teadma, et mööda läinud 50 aastat nõukogude aega oli üsna mitmetahuline. Ei olnud ainult KGB, kolhoosid ja korrumpeerunud kompartei. Samal ajal kui mõned julgemad käisid Julius Kuperjanovi haual punast võimu sajatamas, kaitsesid mõned väitekirju teaduskraadi saamiseks. Tragimad nagu Jaak Aaviksoo said isegi koolitust Max Plancki instituudis Saksamaa Liitvabariigis aastatel 1987–1989. Miks ei võinud siis Venemaal üks tubli noormees Timur toimetada sõjameeste peresid abistades? Ehk vääriks see järeletegemist?

KOGU KIRJAPANDU kannab soovitust: inimesed, õppige keeli! Maailm saab nii hulga värvilisem. Keeli osates on võimalik luua endale palju mitmekesisem informatsioonipilt.

Raha võim, mis valitseb meediat, ei pruugi olla humaansem diktaatori kehtestatud reeglitest. Ehk on see lihtsalt petlikult kavalam. See tähendab seda, et kõik, mida levitavad meie infokanalid, ei pruugi väga tõepärane olla.

Kinnitan oma kogemuse põhjal: keelte õppimine on igas eas täiesti võimalik.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles