(Artikkel pärineb maaeluministeeriumi ajaveebist.)
Teraviljade valmimine suurendab seakatku leviku riske
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
AAFRIKA SEAKATKU leviku suvine kõrgaeg jääb saagikoristusajale, mil vili valmib ja metssead tulevad põldudele sööma. Seepärast peavad nii loomapidajad kui teraviljakasvatajad sel ajal bioohutusele suurt tähelepanu pöörama.
Sööda ja teraviljaga seotud seakatku leviku riske on võimalik maandada vaid bioohutusnõuete hoolsal järgimisel. Sigadele tohib anda sööta, mida on 30 päeva jooksul enne kasutamist hoiustatud nii, et sellele pole ligi pääsenud ei loomad ega võimalikku viirust edasikandvad inimesed või mida on viiruse hävitamiseks väljaspool farmi territooriumit kuumtöödeldud.
Teadlaste hinnangul hävib viirus teraviljas, kui seda kuivatatakse maksimaalsel lubatud temperatuuril. Et enamasti on kuivatustemperatuur madalam, tuleks vilja pärast kuivatamist ohutuse tagamiseks veel vähemalt kuu aega hoiustada, enne kui seda võiks sigadele anda. See tähendab, et keelatud on põllult värskelt koristatud uudsevilja loomadele sööta.
Haljassööda andmine sigadele on keelatud. Veelgi enam: seda ei tohi sigala territooriumile tuua. 2015. aasta sügisel tegi maaülikool täiendava epidemioloogilise uuringu, millest selgus, et vähemalt ühel juhul oli seakatku puhangu tõenäoline põhjus haljassööda kasutamine.
Seakatku viirus võib sööda sisse sattuda ka jahvatamise, segamise ja hoiustamise ajal. Seepärast tuleb söödavilja ja sööda ladustamise ning sööda valmistamise kohas bioohutuse tagamiseks välistada metssigade ligipääs ja piirata kõrvalise transpordi juurdepääsu. Kui veokeid ja laadureid on kasutatud muudeks töödeks, tuleb need pesta ja desinfitseerida.
Tervavilja- ja loomasööda jääke ning muid taimseid jäätmeid ei tasu metsa viia. Loomapidamisettevõtetes, aga ka teraviljakuivatites ja -hoidlates tekib söödajääke, teraviljapühkmeid ja sorteerimise jääke. Sügisel koguneb majapidamistest aiandusjääke ja kuivatitest teraviljajääke. Sageli mõtlevad inimesed, et prügilasse viimise asemel oleks neid hea kasutada metsloomade söötmiseks. Nii tekitatakse metsa uusi söötmiskohti. Kui metsloomad saavad lisatoitu, siis tõuseb nende arvukus. Jahimehed samal ajal aga pingutavad metssigade populatsiooni vähendamise nimel.
Hoolikas tuleb olla ka viljapõllul kasutatava tehnika liikumisel. Metsloomad on põldudel tihedad külalised ning saagi koristamisel on raske hoida põllumajandustehnikat nakkusega kokku puutumast. Kui farmi territooriumile sõidab saastunud põllumajandustehnika, tekib mets- ja põllumajandusloomade populatsiooni nähtamatu kontakt.
Kui haigustekitaja on sattunud farmi territooriumile, on see ainult aja küsimus, kui inimeste tegevuse tulemusena toimetatakse see edasi loomadeni ja nad nakatuvad. Mida lähemale tulevad metsloomad farmidele, seda suurem on haiguste leviku oht.
LOOMADE TERVISE, heaolu ja farmide bioohutuse eest vastutab loomapidaja. Oluline on rakendada bioohutusmeetmeid ja kaardistada bioohutuskavas kõik võimalikud riskid. See tähendab, et bioohutuse tagamiseks ei piisa vaid ühekordsetest tegevustest ja investeeringutest farmi nõuetega vastavusse viimiseks, vaid see eeldab igapäevast järjekindlust ja hoolsust. Seejuures tuleks eriti hoolikas olla materjalide, söötade, tehnika, loomade ja inimeste liikumise korraldamisel farmi territooriumile ja farmis sees.