SEE OLI 9. JUULIL sel aastal, kui Hispaania härjavõitlusareeni niisutas järjekordse ohvri veri. Surma sai seal kandis vägagi tuntud matadoor Victor Barrio. Eriliseks tegi juhtumi veel seegi, et kannatanu suri otse-eetris, sest Hispaania kommertskanalid kandsid võitlust üle. Riigitelevisioonis on see lastele avaldatava mõju tõttu keelatud.
On raske uskuda, et nii julm ja verine vaatemäng käesoleval sajandil paljudes maades ikka veel imetlejaid leiab. Sellega ei tegelda ju ainult Hispaanias. Härjavõitlusi peetakse ka Portugalis, Lõuna-Prantsusmaal ja mitmes Lõuna-Ameerika riigis. Seal ei hukku üksnes inimesed, kes raha ja kuulsuse nimel on ise oma riskid ja saatuse valinud. Peamiselt surevad loomad, kes ei ole meile midagi kurja teinud.
Pooldajad räägivad, et võitlushärgade saatus on tapamajja minevate suguvendade omast palju leebem, sest nende eluiga on paari aasta jagu pikem ja nad naudivad enne surma areenil täielikku vabadust avaratel karjamaadel. Kas see on ikka päris nii?
SIINKOHAL PEAKSIME veidike vaatama, kuidas võitlushärjast kaks päeva enne areenile saatmist metsaline tehakse. Tema kõrvad topitakse märgi ajalehti täis, et ta ei kuuleks. Silmadesse määritakse vaseliini, et vähendada nägemis- ja orienteerumisvõimet. Ninasõõrmetesse surutakse vatti ning genitaalidesse torgatakse nõel, et see tekitaks marruajavat valu. Tihti manustatakse loomale ka reageerimist aeglustavaid narkootikume.
Ta ei ole matadoorile võrdne vastane, nagu seda püütakse publikule sisendada. Legendi järgi peaks ju aset leidma sümboolne võitlus hea ja kurja, inimese ja metsalise vahel, kus inimene tavaliselt oma üleolekut tõestab. Kas see on ikka aus tee?
Peale härja tehakse sääraseid toiminguid ka matadoori abilise hobusega, kes muidu kohutavalt kardaks. Ka hobused hukkuvad tihti, kui härg nad sarvedega läbi torkab. Ratsud tekitavad härjale kohutavat valu põhjustavaid haavu, mis peavad looma pimedat raevu suurendama.
Miks siis ikkagi on nii palju asjahuvilisi, kes sellisest avalikust piinamisest ja tapmisest rahulduse saavad?
Eelkõige on see teatud rituaalne mäng ning tavad ja pasunahelid teadagi meeldivad rahvale. Teiseks on see usklikel hispaanlastel tugevalt seotud religiooniga. Rolli mängib inimesele omane põnevus- ja verejanu. Te vaadake ainult, kuidas rahvas jubedatesse õnnetuspaikadesse koguneb, ja kõik on selge.
Muidugi ei tohi unustada ka raha. Hispaania riik saab härjavõitlustelt ja nendega seonduvalt sadu miljoneid eurosid. Me kõik finantseerime teatud mõttes seda jubedust läbi Euroopa Liidu karjakasvatusfondi.
HÄRJAVÕITLUS EI OLE muidugi kaugeltki ainuke verine meelelahutus. Siia ritta võiks lisada kukevõitluse Filipiinidel, illegaalsed koeravõitlused Põhja-Iirimaal ja mujalgi. Muuseas, koeri nende võitluste tarvis kasvatatakse meie naabermaal Soomes.
Lõpuks oleme samasugused ka meie ise. Umbes pool aastat tagasi käis paljudest Eestis ilmuvatest ajalehtedest läbi imetlevate artiklite laine, kus ülistati meie naisjahimehi. Ka seal räägiti rituaalidest, ilusast loodusest ning kõigest muust kaunist ja üllast.
Minule ajasid need lood kananaha ihule. Needsamad naised ja emad, kes on kuulutanud end kõige elava ja humaanse kaitsjateks, seisavad piltlikult öeldes veriste kätega uhkelt äsja tapetud looma kõrval. Mis siis, et rituaalide saatel – tapmine jääb alati tapmiseks. Eriti võigas on, kui seda tehakse lihtsalt selleks, et end ja teisi lõbustada.
Enne veel, kui hakkame kohut mõistma hispaanlaste üle, kellele on härjavõitlus sadu aastaid vana kultuuri osa, tuleks iseendale kriitiliselt peeglis silma vaadata. Kas mitte ka meis endis ei ole vahetevahel peidus verd ja kannatusi nautiv koletis?