MAAVALITSUSTE TÄHENDUS Eesti riigiaparaadis pole praegu enam see, mis ta oli kümmekond aastat tagasi ning aina tugevamaks on saanud veendumus, et süsteem vajab uuendamist. Siin-seal räägitakse maakondade kaotamisest ning mõni on juba valmis tuled kustutama.
Pimeduse saabumise ootus on ennatlik. Riigiülesannete analüüs teeb ettepaneku luua regionaalamet, teha riigimajas teenused kättesaadavaks, luua paremad kaugtöö võimalused ning viia pealinnast välja asutusi, mis ei pea ilmtingimata seal asuma.
OSA ÜLESANNETE täitmisel on maakond tööpiirkonnana jäänud liiga väikseks ega taga ühele ametnikule piisavat koormust. Võtame näiteks riigisisese lapsendamise korraldamise. Kolmveerandi eelmise aasta 88 lapsendamisest korraldas kolm maavalitsust, samas kui mõni maavalitsus pole viimaste aastate jooksul pidanud korraldama ühtegi lapsendamist.
Ühistranspordi valdkonnas tuleb üldjuhul kord kaheksa aasta tagant korraldada vedaja leidmiseks riigihange. Turukonkurents on halastamatu ning hangete vaidlustustest on saanud protsessi lahutamatu osa, mistõttu peab olema valmis kohtus tippadvokaatidega vaidlema. Kas on siis põhjendatud see, et hoiame kõigis maakondades võimekust, mida ei pruugi aastaid rakendada? Pigem olgu spetsiifilistes valdkondades professionaale Eesti peale vähem. Peaasi, et nad oleksid valmis iga maakonda teenindama ja vajadusel kohale tulema.
Teisalt on maavalitsustel ülesandeid, mis eeldavad tööd meeskonnas. Riigi seisukohalt pole otstarbekas mehitada 15 meeskonda, kellele pole täiskoormust anda.
Võtame kaks näidet. Ühistranspordi järelevalve on tõhusaim siis, kui seda tehakse mitmekesi koos ja suuremas tööpiirkonnas kui üks maakond. Õppeasutuste järelevalves on vaja erineva ettevalmistusega spetsialiste, kes tunneksid hästi eri tüüpi õppeasutuste spetsiifikat ning oleksid pädevad õiguse, pedagoogika ja juhtimise alal. Selle kõige kõrval täita ministeeriumide ootust olla paindlik ja innovaatiline on liiga palju nõutud, kui keskmises maavalitsuses töötab üks haridusinspektor ja üks transpordi järelevalve ametnik.
AASTATEGA ON SÜSTEEMI juba ka muudetud, mille tulemusel on maavanemate portfell vahetunud õhema vastu. Üheksakümnendatel istusid maavanemad koos ministritega valitsuse istungil ühise laua taga, kuid praegu on Stenbocki maja laua äärde 15 lisatooli raske ette kujutada. Muuseumide, spordiasutuste, internaatkoolide ja lastekodude haldamine ning perearsti konkursi korraldamine on nüüd teiste asutuste töö. Peagi saab läbi omandi- ja maareform ning kandam väheneb veelgi.
Kui 15 aastat tagasi oli maavalitsustes ligi 1000 töötajat, siis praegu tuleb töö ära teha vähem kui 500 inimesega. Maakonnas asuvate riigiasutuste töö ümberkorraldamisel on maavanema seisukoha küsimine pigem erand kui reegel ning ka selle kaal pole enam endine.
Maavanema rolli vähenemine ei tähenda siiski, et jäänud on vaid lindilõikamine, nagu kohati võib arvamusavaldustes kuulda. Vabariigi valitsuse seadus ütleb, et maakonna tasakaalustatud ja tervikliku arengu eest hoolitseb maavanem. Praktikas tähendab see, et ta saab küll eesmärgid maakonna arengukavasse või planeeringusse kirja panna, kuid tegutsemine on keeruline, sest rahakott on üldjuhul kellegi teise käes.
PÕHIMÕTTELISELT ON maavalitsuse ülesanded võimalik ära jagada olemasolevate riigiasutuste ja kohalike omavalitsuste vahel. Kui lapsendamise ja ühistranspordi korraldamise ning õppeasutuste järelevalve ülesanded oleks paslik anda valdkondlikele asutustele, kus selliste ülesannetega juba tegeletakse, siis näiteks saarevahtide töö korraldamise ja maakonna tasakaalustatud arengu eest hoolitsemisega saaksid edaspidi tegeleda omavalitsused. Siin aitaksid sujuvama ülemineku tagada ülesandega kaasa liikuvad maavalitsuste parimad spetsialistid.
Riigi ja kohaliku tasandi arengute ning investeeringute kavandamine võiks olla senisest enam kooskõlas ning siduja rolli peaks võtma loodav regionaalamet. Näiteks Ida-Virumaale ja Kagu-Eestile tehtud tegevuskavad on head näited, mida saaks ka teistele piirkondadele loodav amet teha. Ühtlasi oleks regionaalameti portfell sobivaim koht planeeringute koostamiseks ja järelevalveks, rahvastikutoiminguteks, näiteks abielude registreerimine ja lahutamine, ja omavalitsuste haldusaktide järelevalveks.
Mugavamaks saab muuta riigiga suhtlemist. Lihtsustatult öeldes ei peaks riik jooksutama kodanikku mööda linna eri asutuste vahel. Maakonnakeskustes on esinduslikud ja üldjuhul hea asukohaga maavalitsuste hooned, kus saaks pakkuda senisest enam mitmesuguseid riigiteenuseid. Kui maavalitsuste ümberkorraldamisel vabanevad ruumid, annab see võimaluse koondada mitu asutust ühe katuse alla. Nii saab luua töötajatele paremad koostöövõimalused, võtta hooned otstarbekalt kasutusse ning asutustel on paremad võimalused maakondades oma teenuseid säilitada.
KUI VALITSUS OTSUSTAB, et edaspidi ei nimetata ametisse maavanemaid ning maavalitsuste ülesandeid hakkavad täitma teised asutused, siis ei tähenda see ajalooliste maakondade hülgamist. Kodanikud ei võrdsusta oma maakonda ei maavalitsuse ega konkreetse maavanema isikuga. Maakondades korraldatakse ka edaspidi olümpiaade, spordivõistlusi, laulu- ja tantsupidusid, valitakse aasta ema, isa ja õpetajat ning toimuvad tunnustusüritused.
Kui terviseamet või maa-amet korraldab oma tööd mitme maakonna peale loodud üksustes ning sealjuures on tal endiselt esindus igas maakonnas, siis ei saa rääkida maakondade kadumisest. Inimesele pole oluline, millisest riigiasutusest juhitakse maakonna pääste- ja politseitööd või muinsuskaitse inspektori tegevust, vaid tähtis on see, et tulekahju korral oleks abi tagatud ja politseile avalduse esitamiseks või muinsuskaitse nõuande saamiseks ei peaks teise maakonda sõitma.
KUIGI ME SAAME peaaegu kõikjal üle Eesti allkirjastada dokumente ja pidada videokõnesid, siis tegelikult on paljud riigiasutuste töötajad ikkagi pealinnas. Me ei peaks aheldama töötajaid ja nende perekondi pealinna ja selle ümbrusesse. Kaugtöö ei ole kodutöö ning paljudele inimestele ei sobigi kodunt töötamine. Nad vajavad kohta, kust on võimalik tööle minna, kuhu töölt tulla ja vahepeal segamatult tööd teha.
Siinkohal võiks riik appi tulla. Kiire internetiga maavalitsuse, vallavalitsuse või raamatukogu majas on potentsiaali. Kui väljaspool pealinna oleks töö tegemiseks sobiv keskkond oma laua, printeri ja turvalise sideühendusega, saaksid inimesed töötada ja elada seal, kus neile see enam meeldib ja nende pere end hästi tunneb. Ka kohalik kogukond võidaks, kui ühes töötajatega liigub arvestatav osa palgarahast pealinnast väljapoole.
Kui me soovime, et maakondades oleks rohkem töökohti, tuleks pealinnast välja viia ka terveid asutusi või nende struktuuriüksusi. See kogemus on näiteks Rootsil, Suurbritannial ja Lõuna-Koreal, aga näiteid ei pea alati otsima piiri tagant. Riigi tugiteenuste keskusel on üksused Tartus ja Viljandis, justiitsministeeriumi vanglate osakond asub Jõhvis, maaelu edendamise sihtasutus Viljandis ning haridus- ja teadusministeerium Tartus.
Kriitikule meeldiks siinkohal viidata, et viimati nimetatu viimine Tartusse pole end õigustanud. Tõepoolest, ministeeriumide kolimist ei propageeri ka analüüs. Küll aga saame me tunnistada tõsiasja, et tänu ministeeriumile lisandus Tartusse üle 200 töökoha.
Asutused ise peavad sageli pealinnast väljaviimist ebavajalikuks, sest nii võib kaduma minna hulk häid töötajaid. See on kallis ja tülikas. Eks siin ole omajagu tõtt, aga häid töötajaid on ka väljaspool pealinna.
IGASUGUNE MUUTUSTE tegemine on keeruline, ent lõppude lõpuks on see põhimõtteline valikute küsimus, kuidas riik regionaalpoliitikat teeb ja kus me oma inimestel elamist soodustame.
Kui eespool kirjeldatu teoks saab, ei kustu maavalitsuste majades mitte tuled, vaid riik teeb kõik selleks, et elu tulevastes riigimajades palju hoogsamalt käima läheks ning meil kõigil sellest kasu oleks.