Kõlbmatu seenega katsetada ei tasu

Seened Foto: Elmo Riig / Sakala

Tõsine seenehuviline ei piirdu kukeseente, puravike ja pilvikutega, vaid haarab aeg-ajalt kätte targa raamatu, et uusi kübarakandjaid avastada.

Erialasest kirjandusest leiab palju seeni, mis pole mürgised, kuid ka mitte söödavad. On niisuguseidki, mida varem hinnati söödavaks, aga nüüd enam korjata ei soovitata.

Seeneteadlane Erast Parmas­to, mis juhtub, kui proovida mittesöödavat seent? Ma ei pea silmas sooriisikaid, kuld­mampleid või muid võimaliku mürgisusega seeni, mida osa inimeste organism ei talu, vaid lihtsalt mittesöödavaks hinnatuid.

Enamasti me seda ei tea ja lihtsal moel teada ei saagi. Muuseas, sooriisikate mürgisus on rohkem kui võimalik, tark seeneline neid kuigi palju korvi ei pane.

Kui suur vahe on meie kõhu seisukohalt mittesöödavatel seentel? Ilmselt ei tahagi keegi proovida puitu lagundavat majavammi või musta mäda meenutavat harilikku süldikut, aga palju mittesöödavaid seeni on ka klassikalise välimusega.

Seente keemiline koostis on hoopis mitmekesisem kui näiteks taimedel. Eri pigmente, mis on nende ainevahetuse kõrvalsaadused ja annavad viljakehale värvuse, on vähemalt sada korda rohkem kui taime õiele või lehele värvuse andvaid aineid.

Mittesöödavate seente keemilised erinevused on väga suured, neid aga pole veel piisavalt uuritud.

Uusi ravimeid või mitmesuguseid toimeaineid otsivate firmade kallite analüüside tulemused on suures osas saladuses.

Kõhu kasutamine analüsaatorina ei anna täpseid tulemusi ja võib põhjustada ebameeldivaid eksitusi, kas või mitme aasta pärast ilmnevat vähktõbe, mida seentega enam ehk ei seostatagi.

Osa seeni on mittesöödavaks tunnistatud halva maitse pärast. Miks on aga niisuguse hinnangu pälvinud säärased seened, mille maitse on vastuvõetav või neutraalne?

Mittesöödavus pole enamasti hinnang, vaid hinnangu puudumine. Sageli me lihtsalt ei tea, milline on ühe või teise liigi mõju inimese tervisele. Mitte ainult praegune, vaid ka tulevikku ulatuv mõju eri tundlikkuse ja eri vanuses inimeste puhul, eri aastatel kasvanud seentel ja nii edasi.

Seda ei tohi ju kindlaks teha inimkatsetega. Mõni üksik kerge mürgituse või toime puudumise juhtum ei anna veel õigust teha ulatuslikke järeldusi. Maitseomadused pole kuigi sageli seotud seene söödavusega: surmavalt mürgised valge ja roheline kärbseseen on päris maitsvad.

Millest lähtudes ja miks on mõned seened, mida varasemad raamatud nimetavad väheväärtuslikeks söögiseenteks, nüüd samuti liigitatud mittesöödavate alla? Mina näiteks proovisin neist kunagi sinivärvikut. Toona lihtsalt kupatasin paar seenekribalat ära, maitset suurt ei mäletagi.

Mitme perekonna, näiteks vöödikute eri liikidest on varem osa hinnatud mürgiseks, osa mittemürgiseks. Täpsemad analüüsimeetodid on mõnel puhul näidanud, et mittemürgiseks arvatud sisaldavad lihtsalt vähem toimeainet.

Uuemad teosed on üldiselt ettevaatlikumad. Paari isiku positiivset hinnangut ei peeta enam piisavaks, eriti siis, kui nad on maitsnud ainult paari kribalat.

Milline on nii-öelda kõige populaarsem mittesöödav seen, mida mõned meist siiski korjata tavatsevad?

Eestis tavavahelik. Hoolimata hoiatustest süüakse teda peamiselt seetõttu, et tema tervistkahjustav toime on aeglane. Algul on see vähemärgatav, hiljem aga ei osata seda seene söömisega seostada.

Missuguseid mittesöödavaid seeni te ise proovinud olete? Millised on olnud maitseelamused ja tagajärjed?

Ma pole kunagi tundnud kiusatust katsetada inimeste, ei enda ega teiste peal, liiati veel tervisega riskides. Uue toiduaine, nagu ka uue ravimi ohutuse ja toime hinnang nõuab tohutu hulga eksperimentide korraldamist.

Üksik või mõni vaatlus ei võimaldagi anda statistikateadusele korrektset hinnangut tulemuse usaldatavuse kohta. See kehtib peale paljude muude elunähtuste hindamise ka seenesöömise kohta.

Milleks katsetada, kui häid söögiseeni on metsas külluses?

Kui tõenäoliseks peate, et aastate pärast otsustavad seeneteadlased mõne praegu mittesöödavaks arvatud seene söögikõlblikuks tunnistada? On ju juhtunud, et varem söögiseeneks hinnatu, näiteks tavavahelik, on uute uuringute põhjal mürgiseks tunnistatud, või vahepeal mürgiseks arvatu, nagu tõmmuriisikas, taas söögiseenena ausse tõstetud.

See on väga vähe tõenäoline, hinnangute muutused on peaaegu kõik ühesuunalised. Tõmmuriisikat pole peetud kupatatult mürgiseks, vaid hoopis kantserogeenseks, vähktõve tekitajaks. Kupatamata on ta üsna kihvtine.

Kantserogeensuse esinemine on, jah, küsitav. Mõni üliettevaatlik ei söanda  praegugi seda seent korvi panna rohkem kui üks-kaks kübarat.

Milliseid seeni võib praegu, oktoobri algul, kõige rohkem leida ja milliste hooaeg ootab hea ilma puhul alles ees?

Seenesaagi ennustamine on tänamatu tegevus, sest üksainus tugev öökülm võib prognoosi nullida. Pealegi on Eesti eri osad nii ilmade kui seente poolest väga erinevad.

Heal juhul tuleb ilus heinikute aeg. Paar voori võiks veel kukeseeni tulla ja puravikudki võivad siin-seal üllatada. See on aga rõõmus lootus, mitte ennustus.