Välkarvustus.Aafriklanna tõestas eesti vanasõna aegumatust

Väga tore on vaadata, kuidas traditsioone au sees hoidev pidu aeg-ajalt ehedalt tõestab, et rahvatarkusel on tarkus tõesti sees ka XXI sajandi kontekstis. «Alguses ei saa vedama, pärast ei saa pidama»  teada-tuntud vanasõna kõigile. Läks aga vaja Mauritaaniast pärit noorukest ja tragi naisterahvast koos saatebändiga, et veenduda selles mõttes peituvas tões. 

Kirsimäe arvukas publik jälgis laupäeva õhtul sügavas rahus ja enamasti mugavalt murul istudes või lebaskledes selle kauge maa ilmselt hetke suurima staari, kõrbebluusi viljeleva Noura Mint Seymali väga omalaadset etteastet. Võta sa nüüd kinni, oli seal liiga palju aafrika-pärast kriiskamist või mõjusid harjumatud rütmid kuidagi omamoodi, aga publikule tuli elu sisse alles kontserdi neljakümnendal minutil. Tõusti lõpuks püsti ja hakati kaasa elama. Pärast meelitati veel kaheks lisapalaks artistid tagasi. Viimast paarikümmet minutit nauditi niisiis täiel rinnal. 

Kui Noura Mint Seymali oligi selle üle veidi imestunud, siis välja ta igatahes seda ei näidanud. Naine mängis lisaks laulmisele pilli nimega ardiin ehk üheksa keelega harf. Pilli, mida tema kodumaal tohivadki mängida ainult naised. Viljandisse oli ta saabunud kahjuks ilma taustalauljateta ning arranžeeringud olid otsekui mauri klassikalist vokaali rõhutades tehtud võrdlemisi läänelikud. Bändis puudus ka Seymali saundile iseloomulik mauriliku kõlaga kitarr tidinit ning lisaks trummikomplektile kasutati tavalist elektrikitarri ja bassi. Väga musikaalsest perest pärit Noura laveerib täna osavalt globaliseerumise ja traditsioonide vahel.