Üks ei laula, teine ei tantsi ja mõni on vana

, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jaanika Juhanson sai järgmiseks korraks juhiseid anda vaid 17 noorele, teised tunnistati vähem võimekaks ja tagasi neid ei oodata.
Jaanika Juhanson sai järgmiseks korraks juhiseid anda vaid 17 noorele, teised tunnistati vähem võimekaks ja tagasi neid ei oodata. Foto: Gerly Nugis

Andekas sõber teatas mulle: kui ma tahan, et ta kultuuriakadeemiasse näitlejakatsetele läheks, pean ise ka tulema. Tema laupäeval näole ei andnud, mina aga seisin komisjoni ees.

Laupäeva keskpäevaks kogunes Viljandi kultuuriakadeemia hoonesse veidi üle poolesaja noore, kõigil vähemalt pealtnäha suur soov hakata näitlejaks, lavastajaks või harrastusteatri juhiks. Teiste seas panin end kirja ka mina, kes ma tegelikult tahtsin vaid sõpra toetada ja näitlejaks saada ei kavatsegi.

Seda, et sõber tulemata jätab, teadsin juba paar päeva varem. Mina otsustasin ikkagi kohale minna, et teada saada, mida tegelikult nõutakse. Pealegi oleks mul siis välja käia trumpkaart: «Mina tegin ära, nüüd on sinu kord!»

Kirjutasin oma nime umbes neljakümne näitlejaks pürgija oma järele, jätsin üleriided ja saapad garderoobi ning pugesin akadeemia mustas saalis kätte näidatud kohale kõige tagumise pingirea kaugeimasse nurka.

Huuleringid ja flirtivad jänesed

«Esimesed neli rida, tulge siia ette ja võtke selline kena poolkaar!» käsutab teatrikunstide juhtiv õppejõud Kalju Komissarov maneeriga, mis nõuab kohest kuuletumist. 26 noort moodustavadki nõutud kaare ja hakkavad siis teise kursuse teatritudengi juhendamisel soojendusharjutusi tegema.

«Suured puusaringid... Ja nüüd teeme huuleringe! Ümisege ikka seda m-häälikut kaasa!» juhendab tudeng oskuslikult ja katsetajatel pole teha muud kui alluda. Vaatepilt on üsna totter, aga ju on seda kõike soojenduseks vaja.

Kui harjutused tehtud, kamandatakse noored taas poolringi ja Komissarov käsib neil end järjest loendada. See tehtud, jäävad esimesed kuus ette ja teised suunduvad tagasi pinkidele. Katsed on alanud.

Loetakse luuletusi, esinetakse proosapaladega. Mõni noor on pika näiteringis osalemise kogemusega, teine pole kunagi lavale astunud.

«Loe seda nüüd nii, nagu sa oleksid jänes!» õpetab komisjoni liige üht kandidaati. Abiturient kuuletub pisikese pausi järel.

«Aga tee seda nüüd nii, nagu sa oleksid väga edev jänes!» ei anna komisjon noorele rahu ja too teeb oma parima, samal ajal kui saalisolijad itsitavad. Hoolimata viiest noorest selja taga ja kümnetest omasugustest otse ees, on ta ilmselgelt üksinda.
Laulda ei oska — ei kõlba

«Äkki sa laulad meile?» küsib akadeemia etenduskunstide osakonna juhataja Jaanika Juhanson järjekordselt kandidaadilt. Too punastab ja laulab.

Esinejate repertuaar on mitmekesine, sellesse mahub nii välismaiseid palasid kui koduseid hitte. Need, kes laulda ei oska, üritavad komisjoni ära petta oma versiooniga lastelaulust «Põdra maja». Just sellest loost kujuneb päeva absoluutne hitt, mis kõlab viiel-kuuel korral.

Komisjon ei lase end aga petta. «Mille abil me sinu arvates nüüd otsustame, kas sa sobid või ei sobi?» kurjustab Kalju Komissarov, kui üks noormees on unustanud luuletuse, mida ta pidi ette kandma, ja tunnistanud, et laulda ta ka ei oska.

Ülejäänud kandidaadid heidavad närvilisi kõrvalpilke või üritavad paaniliselt viimaseid ridu pähe õppida, et mitte häbisse jääda. Noormees vabandab ja tunnistab, et on tõesti süüdi ja halvasti valmistunud.

«Muidugi on see sinu süü! Mina ennast küll süüdi ei tunne. Kas teie tunnete?» pöördub Komissarov teiste komisjoni liikmete poole ja on ütlematagi selge, et tegemist on retoorilise küsimusega.

On ka neid noori, kellele antakse näpunäiteid juhuks, kui nad peaksid kevadel taas proovima tulema. Küll palutakse repertuaari mitmekesistada, küll rühi- või diktsioonivigu parandada. Noored ei tundu seda pahaks panevat — vähemalt antakse neile lootust kaugemale jõuda.

Õppimiseks liiga vana

Kell hakkab vaikselt neli saama, kui esimesed 26 noort on komisjoni eest läbi käinud. Lühikese pausi järel võetakse ette ülejäänud, kelle hulgas olen ka mina. On ilmselge, et aeg kiirustab katseid takka ja nii on teise rühma soojendus poole lühem kui esimesel. Järjest lugemise järel satun kolmandasse punti ja seetõttu näen, et kandidaatidele ei anta ka oma võimete näitamiseks nii palju aega, kui oli esimese rühma omadel.

Kell pool viis on minu kord. Oleme viimases reas vaid kolmekesi, sest mõned näitlejaks soovijad on vahepeal jalga lasknud. Mul on kõht tühi ja teisi vaadates kipub uni vägisi peale. Kui veel mõni tund tagasi tahtsin endast parima anda, siis selleks hetkeks oli mul juba üsna ükskõik, mis juhtuma hakkab.

«Kas sul on piss pähe tõusnud?» küsib Komissarov otsekoheselt, kui olen öelnud, et olen 22 aastat vana ja õpin ajakirjandust. Ta sõnab, et minu vanuses peaks juba teatris tööle hakkama, mitte enam näitlejaks õppima. Teised kandidaadid on minust vähemalt aastakese nooremad.

Viimasel ajal olen kuulnud pigem seda, et olen noor ja kogenematu. Seepärast tuleb väide, et olen millekski liiga vana, sellise üllatusena, et ma ei suuda selle peale midagi mõistlikku vastata. Suurest ehmatusest on meelest läinud ka luuletused, mis olid veel samal hommikul une pealt meeles. Räägin ühe elust enesest pärineva loo, aga seda lõpetades ei mäleta enam isegi, mida ma sellega tõestada tahtsin.

Siis katsetan luuletusega. Kolm rida enne lõppu jään vait, sest ülejäänu on ununenud. Hädavaevu suudan ühe kahesalmilise luuletuse siiski veel ette kanda.

Komissarov küsib ka minult, mille järgi ta mu võimeid hindama peaks. Olen talle ja kõigile teistele juba varem tunnistanud, et laulda ma ei oska, aga üritan siiski. Suur viga! Närvid on niikuinii pingul ja kurk on kähe, niisiis ei tule laulmisest suurt midagi välja. «Põdra majaga» ma siiski katsetama ei lähe, aga sama hästi oleksin võinud seda teha.

Komisjonile ei avaldanud ma mingit muljet, niisiis ei lase nad mul ka midagi teisiti teha. Võin vaid maha istuda ja ennast häbeneda. On ütlematagi selge, et edasi ma sellest voorust ei pääse.

Käputäis kõlbab

Enne kella viit jõutakse üle vaadata ka lavastajaks ja harrastusteatri juhiks kandideerivad noored. Siis tehakse pisike paus ja pärast seda loetakse ette need, keda komisjon varasuviste mitmepäevaste katsete teises voorus näha tahaks. Neid on alla 20, kusjuures poisse on rohkem kui tüdrukuid.

Jaanika Juhanson soovitab neil kokku hoida ja koostööd teha, sest rühmas tegutsemine on näitlejatöös tähtis ja hea klapp teiste kandidaatidega võib katsete lõppvoorus palju aidata. Saali on jäänud vaid paarkümmend rõõmsa näoga noort. Need, kes edasi ei pääsenud, on silmanähtavalt pettunud. Ehk on neil piisavalt julgust end veidi täiendada ja 26. märtsil uuesti katsetama tulla. Keelatud see ei ole.

Mina igatahes ei lähe. Küll aga õhutan nüüd sõpra. Ma võin ju olla liialt vana ja pissi täis peaga, aga pärast seda katsumust olen kindel, et kuna tema on hea etleja ja osav laulja, läheb tal mitu korda paremini kui minul. Kui ta aga üldse proovima ei lähe, on see ta enda viga. See on kogemus, mille võrra mina olen nüüd rikkam.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles