Firmaautode erakasutuse maksustamine

, rahandusministeeriumi fiskaalpoliitika osakonna peaspetsialist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Risto Kaarna
Risto Kaarna Foto: Rahandusministeerium

(Artikkel pärineb rahandusministeeriumi ajaveebist. Seda on lehe tarbeks tunduvalt lühendatud.)

VALITSUS KIITIS HEAKS rahandusministeeriumi ettepaneku muuta ettevõtete sõiduautode erakasutuse maksustamist. See oleks põhjalik süsteemi muudatus, mille eesmärk on muuta maksustamist kogu ühiskonnas õiglasemaks ja vähendada bürokraatiat. Muudatusettepanekule eelnes mahukas analüüs.

Praegune firmaautode erisoodustuse süsteem on kirjutatud kahte seadusesse. Tulumaksuseaduses seisab, et erisoodustus on muu hulgas sõiduki või tööandja muu vara tasuta või soodushinnaga kasutada andmine töö-, ameti- või teenistusülesannete või tööandja ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks. Samuti et tööandja maksab tulumaksu töötajale tehtud erisoodustuselt. Sotsiaalmaksuseaduses on sätestatud, et sotsiaalmaksu makstakse erisoodustustelt tulumaksuseaduse tähenduses, ümber arvestatuna rahasse, ning erisoodustustelt maksmisele kuuluvalt tulumaksult.

Tööandja sõiduauto tasuta või soodushinnaga töö-, ameti- või teenistusülesannete või tööandja ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks kasutada andmise erisoodustuse ülempiir on 256 eurot kuus iga sõiduauto kohta. Erisoodustuse suurus määratakse arvestuse alusel ehk niinimetatud sõidupäeviku järgi. Arvestuse puudumise korral võetakse maksustamisel aluseks 256 eurot. Erisoodustuse hind ühe kilomeetri kohta on sõiduauto puhul, mille vanus on üle viie aasta ja mootori töömaht alla 2000 kuupsentimeetri, 20 senti, muudel juhtudel 30 senti.

Keskmiselt sõidab täiskoormusega töötav inimene statistika järgi kuus umbes 780 kilomeetrit vaid töö ja kodu vahet. Erisoodustus on sellisel juhul 234 eurot. Kui sõita kuu jooksul lisaks veel 75 kilomeetrit, muutub arvestuse pidamine ebavajalikuks, sest maksukohustus lisasõitudest enam ei kasva.

ERISOODUSTUSE maksustamise vajalikkuse tingivad võrdse kohtlemise ja õigluse põhimõte. Kõik tööandjalt saadavad hüved peavad olema võrdselt maksustatud, et ei tekiks võimalust ja motivatsiooni ühel või teisel viisil töötajatele maksuvaba või soodustustega loonuspalka maksta. See oleks ebaõiglane nende suhtes, kes maksavad makse täiel määral, ning tekitaks turumoonutusi. Hea erisoodustuse süsteem arvestab täielikult, kui suur on hüve rahaline väärtus töötajale. Teisisõnu: erisoodustus peab olema ideaalis maksustatud samaväärselt olukorraga, kui töötaja selle hüve ise endale ostab.

Praegune erisoodustuse süsteem on problemaatiline kahel põhjusel. Esiteks ei arvesta kilomeetripõhine lähenemine töötaja saadavat hüve tegeliku väärtusega. Nii kalli kui odava auto puhul makstakse maksu absoluutsummas sama palju. Teiseks on kehtiv kilomeetrite arvestuse praktika halduslikult küsitav. Sõidupäevikute süsteem on levinud avaliku arvamuse kohaselt halduslikult koormav ega pruugi ka maksuvaidlustes adekvaatset infot anda.

Samasugused ettevõtete autode maksustamise käärid on paljudes riikides ning seda on põhjalikumalt analüüsinud nii majanduskoostöö ja arengu organisatsioon (OECD) kui Euroopa Komisjon. Mõlemad ütlevad oma analüüsi järeldustes üsna ühemõtteliselt, et ettevõtete autode maksustamise turumoonutus tuleks kaotada.

EESTIS ON FIRMAAUTODE maksustamisega seotud ka teatud spetsiifilised majanduslikud moonutused. Näiteks viitab Eesti Panga uuring, et ettevõtlusega tegelevate ja tavaliste leibkondade tulud ja tarbimine on väga erinevalt kajastatud. Leibkonnad, kes oma toidutarbimise harjumustelt on sarnased, kuid vähemalt üks liige on ettevõtte juhatuses, on oodatust 2,6 korda väiksema sissetulekuga. See viitab selgelt kas maksustatava sissetuleku varjamisele, muule tarbimisele ettevõtte kaudu või mõlemale. Lisaks on maksu- ja tolliameti 2013. aasta andmete kohaselt 5700 ettevõtet sisulise tegevuseta, kuid nende arvel on ligi 7000 autot ehk kümnendik kõigist firmaautodest.

Firmaautode kajastumine maksudeklaratsioonidel on samuti problemaatiline. Üldse kajastub käibedeklaratsioonidel firmaautosid 66 000, kuid liikluskindlustusregistri ja liiklusregistri andmetel peaks aktiivkasutuses olevaid autosid olema umbes 75 000.

Seega osa autosid on maksustamise mõttes kadunud. Segakasutuses autosid on 44 000, millelt laekub aastas 17 miljonit eurot käibemaksu. Segakasutust deklareerib 24 000 ettevõtet, mis teeb keskmiselt 1,8 autot ettevõtte kohta. Erisoodustust deklareerib vaid 6800 ettevõtet ehk alla kolmandiku neist ettevõtetest, kes teisel maksudeklaratsioonil ütlevad, et nende autod on ka erakasutuses.

Täpne autode arv, millelt erisoodustust makstakse, pole teada, kuid on selge, et käärid on suured.

VÕTTES KÕIKE eelnevat arvesse, oli meie ülesanne analüüsida ning selle põhjal leida lihtne ja õiglane töötajale sõiduki kasutada andmise erisoodustuse süsteem. Lihtsus ja õiglus aga enamasti välistavad teineteist. Lihtne süsteem lööb kõiki ühe puuga, mis pole õiglane. Õiglane süsteem võib olla halduslikult koormav ja keeruline, sest autod võivad olla erakasutuses väga erineval määral.

Kui vaadata Euroopasse, siis tüüpiliselt on auto erisoodustuse aluseks mingi osa auto ostuväärtusest. Tüüpiliselt on sellele lisatud ka eri määrad aastase läbisõidugrupi, süsihappegaasi emissioonide grupi, võimsuse või muu sellise kohta. Süsteeme on palju ja erinevaid. Selleks et vähendada manipulatsioonivõimalusi, kasutab enamik riike erisoodustuse arvestamisel mingit kindlat väärtust või rusikareeglit.

Näitaja, milleni meie jõudsime, on sõiduki võimsus. Võimsus on statistilises mõttes ülitugevas korrelatsioonis auto hinnaga (üle 90 protsendi). Analüüsiks uurisime uute ja kasutatud autode hindu autode kohta, mis reaalselt meie liiklusregistris ettevõtete arvel on. Iga mudeli kohta otsisime võimalikult sarnased müügil olevad mudelid ning auto hinna leidmiseks võtsime nende keskmise. Korrelatsioon on tugev nii markide kui mudelite vahel.

Et auto vanus mõjutab tugevalt auto väärtust, on vaja seda arvestada ka erisoodustuse alusena. Küll on oluline välja tuua, et autoga seotud kulud ei koosne vaid auto enda väärtusest. Sealjuures muud autoga seonduvad kulud ajas kasvavad.

EELNEVALE TUGINEDES ja asjasse puutuvate ettevõtjate esindajatega arutledes jõudsime järgmise ettepanekuni.

Auto erisoodustuse väärtus sõltub auto võimsusest ja vanusest. Kilomeetripõhine arvestus kaoks. Üks lisanduv kilovatt muudab erisoodustust 1,96 euro võrra. Vanusekoefitsient on vähemalt viis aastat vanade autode puhul 75 protsenti ehk erisoodustus on 75 protsenti täisväärtusest.

Arvuliselt on valdav enamik autosid allpool keskmist. Seega enamiku täismääralt maksjate maksukoormus väheneb.

Sellise süsteemi rakendamine nõuab ka teatavaid tehnilisi muudatusi. Lisaks on oluline silmas pidada autoomanike senist käitumist ja võimalikke muudatusi selles.

Kokkuvõttes leiame, et meie ettepaneku järel on firmaautode erisoodustuse süsteem lihtsam, õiglasem ja halduslikult kergem. Lisaks on muudatus enamikule autokasutajatele praegusest soodsam.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles