Must saal on oma universaalsuses tõesti väärt ruum: piisab mõne looveriala inimese pingutusest, et võiksime astuda lumiselt tänavalt ükskõik millisesse olustikku või ajastusse.
Irreaalne gurmeerestoran akadeemia mustas saalis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Just nii juhtus 11. jaanuari õhtul Viljandi kultuuriakadeemias etenduskunstide osakonna ühisarvestusel.
Külaline on palutud pidulikule õhtusöögile: lauaks on lava, joogiks kohv ja vaatemänguliseks suupisteks võõrustajad ise.
Müstika ja ebamaisus
Kutsutu ees rullub lahti bakhanaal — hetk kahe ohjeldamatu pidustuse vahel. Ruum on täis müstikat ja ebamaisust.
Tantsutudengitest nümfid on mässitud voogava siidi asemel toidukilesse, barokilikud näod vaatlevad maskina tühjust; puuviljavaagnad ja William Michael Harnetti maalilt pärit rapitud kanad mõjuvad
vaikelulikult. Kõige kohal on videoinstallatsioon hautatud köögiviljadest — seegi algul üliaeglaselt detaile fookustav.
Ja siis kostavad sammud: teenijannad saabusid!
Ooperisaalist tuttav muusika paisub. Halleluuja! Ülistuslaul viljakusjumalannale äratab hangunud ihad ja meeled. Vaikselt, kuid järjekindlalt tuksleb virguvates bakhantides kirg ning külaliste pidulaud on täis pingestatud voogamist.
Esteetika piiril
Tõtt-öelda balansseerib kogu esitus esteetiliseks peetava piiril. Mitmekäigulise õhtusöögi Pearooga ja Desserti saatev video on tugevasti nihestatud ja ports inetust on vaatajale paras klimp seedida. Ka tantsijate vahetu liikumine võiks tekitada võõristust, kuid sellega jäädakse kenasti harjunu piiridesse ja võimaldatakse nautida noore keha liikumise ilu.
Vaid üheks kiireks tantsuks puhkeb pöörane hoog, seejärel vajub igaüks taas agooniat meenutavasse otsingusse. See on pisut pikk ja raske. Aga ehk on mitmetasandiline peoruum vaataja endasse neelanud?
Laua taga istumine ja hingelise söömaaja jälgimine on meid kui kaasosalisi vapustanud. Hinge täidavad seletamatu äratundmine ja mõru apokalüptiline segadus — küllap sama vastuoluliselt kui kogu see baroki ja tehnokraatia sugemetega kokteil.
Praeme edasi
Kavalehe (menüü) Pearoa all on kirjutatud: «Elu on lihtsalt lühiajaline ebameeldiv kogemus, mis koosneb meeldivatest hetkedest.»
Tõsi see on: nähtav ei lõbusta vaatajat just kuigi kaua, ei paku muusika keerdkäikudega samastuvat tantsujoonist.
Pigem võimaldab see nautida üht visuaalselt apetiitset hetke, mille eri osad on maitsekalt tasakaalus, ja jätab siis iga osaleja üsna külmavereliselt omapäi suure ja määramatu tähistaeva alla (Digestiiv).
Video ei kustu, sammud kostavad ikka veel. Eks praeme siis omas rasvas edasi, püüdes mõista, kas oleme kütid, jahitavad või hoopis nautlejad.
ETENDUS
Kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonna ühisarvestus
• «Minu meelest on iga päevaga raskem oma sinise portselani vääriline olla.» Oscar Wilde
• Kompositsioon, ajalooline tants, butafooria
• Tants, lavakujundus ja toiduvideod: tantsukunsti kolmas kursus, juhendaja Kai Valtna
• Teatrikunsti visuaaltehnoloogia erialade esimene kursus, juhendaja Kadri Karu
• Valguskujundus ja tehnilised lahendused: Emil Kallas, Märt Sell, Sander Põllu
Allikas: Karin Saarepuu