Sööme sõnu. Portaalid lapsepõlve

Koorekastmes lõhe värske kartuliga Foto: Üllar Priks / Sakala

Inimese aju kipub vimkasid viskama. Küllap olete teiegi mõnele sõnale pilku peale heites sealt midagi hoopis muud välja lugenud. No näiteks minu jaoks on kauplus Aknakoda järjekindlalt Anakonda.

Miks see nii on, ei tihka ma isegi mõelda. See selleks. Üks asi on nägemine, aga ajusse talletatud infoga armastavad mängida ka teised meeled. Nii võivad mingid kindlad helid, lõhnad või käe alla sattunud materjalid viia inimese müstilistele ajarändudele. Minu puhul, jah, eriti just lõhnad.

Imaveres käies rändan alati kolinaga lapsepõlve, sest seal õhus hõljuv värske puidu lõhn viib kolmekümne aasta taha ühte Tartu kaarhalli töökotta, kus isa tislerina töötas. Oakeetmise hõng saadab mu ühte kaugesse päeva, mil meie maakodus põrandaid vahetati. Mõned päevad tagasi vedasin aga vihmajärgset õhku sõõrmetesse ja käisin mõtetes oma algkooliaegse kollase kokukaga poriloikude vahel slaalomit sõitmas.