26. juunil viis sõbranna mind Viljandi haigla erakorralise meditsiini osakonda (EMO), sest minu nägu, keel ja suu olid paistes, neelata oli valus ning suu õhetas, nagu oleksin pipart söönud. Oma olukorrale ma paraku leevendust ei saanud. Öeldi, et seal ei saa mind aidata, ja soovitati pöörduda Tartu haigla poole. Nii et tulin sama targalt tagasi, kui läksin.
Kiri. Kas uksed tuleks sulgeda?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Paar tundi hiljem tekkis juba lämbumise tunne. Helistasin tuttavale ravitsejale ja palusin teha endale seansi. 20 minutiga oli paistetus läinud, neel vaba ja keel oma tavapärases asendis.
Niisugused juhtumid tekitavad minus tunde, et Viljandi EMO võiks oma uksed sulgeda. Kirjeldatud olukord ei olnud mulle esimene selline. Kas tõesti on Viljandis meditsiiniabi tase nõnda madal? Või milles on asi?
Leian ka, et kui kohalikus haiglas ei saadud mind aidata, oleksid pidanud sealsed töötajad ise Tartuga ühendust võtma, sest siis olnuks tõenäolisem, et oleksin sealt kiiresti abi saanud.
Ma ei tea, mida arvab rahvas ja millised on nende kogemused, aga minu meelest jätab teenindus selles osakonnas küll soovida. Meditsiiniasutusse tuleks valida arste, kes teevad oma tööd südamega, mitte palga pärast.