Neli tundi seadusesilma argipäevast

Ardi Hääl (esiplaanil) ja Tiina Rand on kuuma kohvi hinge alla visanud ning suunduvad trassile kiirust mõõtma. Foto: Valdo Ots

Romula jagu lömmis autosid, plahvatavad kõrghooned, Eesti riigi eelarve suurused lunarahanõuded ja mõni vagunitäis kokaiini. Hollywoodi märulifilmis on kogu see tohuvabohu ühe keskmise politseiohvitseri tüüne argipäevahommik.

Enamasti saab õiglus jalule seatud kõrvalise abita ja üksikuid kuulihaavu rindkeres või murtud jalaluud ei pane kangelane tähele enne, kui terroristide armee on kohvitopsist vabaks jäänud käega läbi nüpeldatud.

Kuidas aga käib korra hoidmine päriselus?

Et väljamaa filmide loodud illusioonidest välja rabelda, võtame jaanipidustustele järgneva laupäeva õhtul Viljandi patrullpolitseinikele sappa. Rock’n’roll’i ja ridamaju on olnud juba mitme sardellikärsahaisuga pikitud sumeda suveöö jagu. Sakala tandemi kujutelmas on kogu linn end universumi direktoriks joonud superstaare täis ja saak peaks tulema sama uhke, kui elektriga kala püüdes.

Olgu kohe algul selgitatud ka seadusesilmade töökorraldust. Parasjagu on vahetuses tööl kolm meeskonda, nende arv võib aga vajadust mööda muutuda. Kaks meeskonda liigub ringi ning kolmas on välijuht, kes koordineerib tööd saatekeskuse juurest ja hüppab vajaduse korral ka ise autorooli. Uus vahetus tuleb iga kaheteistkümne tunni järel: hommikul ja õhtul kell kaheksa. Siis täidetakse hunnik pabereid ja antakse teatepulk üle. 

Ega see, kes pudeli veini ära joob...

Jõuame jaoskonda just pärast seda, kui masinad on linna peale laiali saadetud. Üks neist võtab uljaid poognaid kusagil Abja kandis ja teine on Männimäel rahustamas peretüli, milles sedapuhku on rusikatega tuuleveskiks nõrgema soo esindaja (kui tänapäeval enam üldse sedasi öelda tohib). Meid võtab vastu välijuht Kaitho Pilt, kes nendib, et kui politseile on tüli ikkagi tüli, siis mõnele on see lihtsalt suhtlusvorm. 

Seni, kuni patrullide edasised liikumised selguvad, uurime elu. Pikkade pühade ja alkoholiteemade juurest jõuame üsna pea kontingendini, keda välijuht kutsub püsiklientideks. Teate küll, see osa linnarahvast, kes iga kuu viiendal päeval pargipinkidel üleskeeratud plekk-kanadena nokib ja ninast odekolonnimulle välja ajab.

Mis kõige hullem: ega sellistega suurt midagi peale hakata olegi. Raskemad juhtumid tuuakse platele välja magama ja saadetakse hommikul uuele ringile. Üks suur lõputu küünlapäev.

«Saab oma paarsada eurot kätte ja kui esimesel päeval ta siia toome, on sellest alles mõnikümmend. Järgmisel päeval kolisevad taskus ainult sendid,» kirjeldab Pilt.

Kuigi saabuvate promillidega maa jalge alt kaob, on ka alkohoolikute seas nii gurmaane kui kõigetarbijaid. «Mõni joob ainult viina, aga on neidki, kes isegi süütevedelikust ära ei ütle,» teab Pilt rääkida.

Muide, kui näete tänaval ristilöödud zombi moel kõikuvat paistes tüüpi, siis tema ongi tulealustusmaterjali mekutaja – selles leiduvad kemikaalid pidavat tasakaalumeele segi lööma. 

Meie sundimatule vestlusringile sekundeerib aknalaual krõbisev raadiosaatja, kust kostavad kogu Lõuna prefektuuri väljakutsed. Kõrv fikseerib kõlarist paar üsna rõõmutut braavohüüdu ja valmistun just viisakusest kummardama, kui segaduse lahendab välijuht. Alpha, Bravo ja Charlie ehk lihtsamalt A, B ja C näitavad tema sõnul kätte vajaliku reageerimiskiiruse ehk selle, kui kriitiline on juhtum. Kui esimese puhul võib rahulikult pooleli olevat toimingut jätkata ja teise puhul tuleb katsuda see kiiresti lõpetada, siis raadiosaatjast kuuldud «Charlie!» tähendab, et keerad kannapealt ümber, lööd oma tuled ja viled huugama ning annad lapatsit, nii et kõrvad tagaklaasis kinni.

Parem karta kui kahetseda

Politseijaoskonna ukse taha ilmuvad kaks rõõmsameelset neiut, kes teatavad, et sooviksid hirmsasti puhuda. Kaitho Pilt pole kade mees ja toob tagakambrist alkomeetri.

«Näete, see number näitab alkoholisisaldust veres. Kui selle kahega korrutate, saate teada oma promilli,» seletab välijuht neiudele, kes tablood uurides kaunis vaikseks jäävad.

«Aga kaua ma nüüd ootama pean, enne kui rooli võin minna?» esitab üks neist küsimuse, millele tegelikult polegi võimalik vastata.

Õhus rippuva küsimärgi hajutab raadiosaatjast kostev väljakutse Uku keskuse Hesburgerisse, kus olevat ilmselgete joobetunnustega mees väikese lapsega. «Nii, kuulsite, 6575? Sõitke välja!»

Krapsame meiegi püsti ja vurame sündmuspaigale. Liikluseeskirja järgides, mõistagi.

Käskluses kõlanud patrullinumbrit kandvast politseiautost astuvad välja Tiina Rand ja Ardi Hääl. 

Oleme lubanud kõiki sündmusi jälgida viisakalt distantsilt ja nii me ka teeme.

Vaatepilt pole ilusate killast. Nuttev pisike tüdruk ning oma nina jõllitav ja mööbli abil gravitatsiooni trotsiv meesterahvas. Tunnen, kuidas peod tahtmatult rusikasse tõmbuvad. Fotograaf Valdo ütleb, et tema käsi sellisest olukorrast pilte tegema ei tõuse.

Jutuajamise käigus muutub purjus tüüp vastupidi oodatule hoopis bravuursemaks ja asub kaitsepositsioonile. Õnneks saabub peagi joostes lapse ema ning olukord laheneb sedasi, et kedagi näoli asfalti ega sinivalge Škoda tagaistmele ei suruta.

«Purjus inimesed on ettearvamatud. Praegu läks õnneks kõik veel kenasti,» nendib Tiina Rand ning suunab autonina linnaäärse Olerexi tankla poole, et enne kiiruseületajate jahtimist lonks kohvi võtta. Ei jää maha meiegi.

Tankla juures liitub töise seltskonnaga teinegi patrull. Volkswageni bussiga saabuvad politseinikud Vaido Vaher ja Taavi Hüva.

Visatakse nalja. No sellist, mis aitab terve mõistuse juures püsida ja palavusega võidelda. Sellist, mida trükimusta ei kanta.

Et veel päikese loojumise eelgi on sooja 26 kraadi, uurin, kuidas on seda taluda vormiriietuses. Selgub, et harjumise asi. «Tegelikult on püksid kogu aeg märjad,» lausub üks seadusesilm naerdes.

Kuidas me politseid jälitasime

Pärast pisukest puhkepausi suundub buss linnatänavaid kammima. Meie läheme sõiduauto sabas Tallinna poolt linna sisenevate sõidukite kiirust mõõtma.

See lõbu ei kesta aga pikalt, sest järsku paneb Tiina Rand patrullautole hääled sisse ja kaob nelja tuule poole. Vahime Valdoga teepeenral mõnda aega tõtt nagu vastu seina jooksnud opossumid ja helistame siis välijuhile. «Nad suundusid, jah, järgmisse punkti kiirust mõõtma,» teatab too.

Saame teada, et bussiga patrull on kusagil Viljandi järve ääres. Mis seal ikka, üritame siis end neile taha haakida. Käik sisse ja mõistagi taas liikluseeskirja järgides padavai minekut.

Leiame ranna parklast mopeedi juures passiva poisikluti, kes hämaras jaaniussikest meenutava sigareti meid nähes vaikselt selja taha libistab. Tsiteerin talle tuntud lauset multifilmist «South Park»: «Smoking is bad, mkay?»

Kui kaua kaks täies elujõus meest kuupaistel sillerdavat veepinda ikka jõllitada jõuavad. Võtame jälle kõne välijuhile. Selgub, et patrull sai vahepeal väljakutse Viiratsisse, kus purjus noored liiga häälekalt suveöö ilule kaasa elavad.

No mis te arvate? Edaspidi ma vähemalt ei valeta, kui ütlen, et tean kõiki Viiratsi tänavaid.

«Mul tekib kuri kahtlus, et meid välditakse,» teatan haigutades Valdole ning palun end koju sõidutada. On südaöö ja patrullidel jääb valvekorra lõpuni veel kaheksa tundi.

Kui hommikuse vahetuse aegu välijuhilt öö kohta uudiseid uurin, saan järgmise raporti. Laupäev oli nädalalõpu päeva kohta rahulik. Ühtegi inimest ei tulnud kainenema viia ja kinni ei peetud ühtegi joobes juhti. Samuti ei fikseeritud ühtegi kiiruseületajat ega olnud vahejuhtumeid, mille käigus oleks keegi viga saanud. Politsei sai ööpäeva jooksul 15 väljakutset, neist neli päeval ja 11 öisel ajal. Põhilise osa väljakutsetest moodustasid tavapärased nädalalõpukõned: inimesed olid kas napsitades tülli keeranud või tegid vägijookide ületarvitamise tõttu mõistlikust suuremat lärmi.

Vot nii. Kõik kenasti kontrolli all. Ja ühtegi verises maikas McClane’i polnud vaja appi kutsuda.