Juhtkiri. Kontor kui monument

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Sakala

Kui mis tahes panga esindaja väidab, et inimesed teevad üha vähem tehinguid kontoris ning kasutavad üha rohkem elektroonilisi kanaleid, siis ta räägib õigust. Eestlaste e-lembus on panganduses väga selgesti näha.

Igal mündil on aga kaks külge. Kõnealusel juhul tähendab see, et mida suurem osa inimesi suhtleb pangaga interneti vahendusel, seda vähem on neid, kes ajavad asju kohapeal, näost näkku. Selles asjaolus ei ole iseenesest midagi halba. Tõsiasi on aga see, et noidsamu lagedavõitu kontoreid ei ole otstarbekas avatuna hoida. Ja siis need pannakse varem või hiljem kinni.

Igal suletaval pangakontoril on lõpuni välja teatud hulk kliente, kes seal aeg-ajalt käivad. Kõik need inimesed peavad seejärel mingi muu lahenduse leidma. Kõigil neil ei lähe see kindlasti lihtsalt. Ning pealegi võetakse pangakontorit kui kohaliku elu kestlikkuse märki: igas «korralikus» kohas peab üks olema, isegi kui seal eriti inimesi ei käi.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles