KÄES ON SUVI ja enamiku inimeste mõtted on ilmselt puhkuse lainel. Need aga, kellele peaksid kätte sattuma mõned selle aasta aprillikuu Sakala numbrid, võivad oma mõtted viia mõneks ajaks lindudele, keda hakatakse pärast pesitsusperioodi Viljandis taas küttima.
13. aprilli Sakalas seisab, et jahimehed töötavad linnas 14. aprillini ja uuesti alates 17. juulist. See tähendab, et siis võib siin jällegi kohata lindu sihtivat relvatoru autoaknast välja vaatamas, nagu sellessamas lehenumbris on kirjeldatud (vaata uudist «Lindu sihtiv relvatoru vaatas autoaknast välja» – toimetus). Viljandlane Laido Valdvee tõstatab seal küsimuse: kui ta oleks Jakobsoni tänava viaduktil mööda kõnniteed autoteele tagantpoolt lähenenud, kas ta oleks võinud kogemata ise tule alla sattuda?
Need on asjaolud, mis sisendavad kindlasti paljudesse inimestesse alateadlikku hirmu – relv seostub ju ohu, agressiivsuse ja surmaga.
Masendust tekitavad ka faktid, mida on 24. märtsis Sakalas kirjeldanud viljandlane Raimund Talts. Tema oli kahel korral Valuoja orus märganud õhupüssist haavatud hallvarest ja künnivarest. Lindude pesitsuspaiga lähedal oli ta aga mitu korda näinud kütitud surnud linde.
NAGU ME TEAME, on füüsiline agressioon destruktiivne käitumise vorm. Selle kasutamine on õigustatud äärmuslikel juhtudel, väga suure ohu korral, kui mingi muu abinõu ei aita.
Nagu ajalehenumbrites vahendatu põhjal võib aru saada, hakati linde küttima seetõttu, et vareste lärmakus häiris mõne maja elanike rahu. Kraaksumine ei ole paljudele inimestele meeldiv. Seda muret on aga olnud ka varasematel aegadel. Siis on suudetud sellest üle olla ja pole mõeldud lindude hukkamisele.
1. aprilli Sakalas märgib ornitoloog Marko Mägi, et küttimine linnas ei ole tavapärane ja sellest pole ka tolku. 2. aprilli Sakalas ütleb ta, et varesekolooniate kontrolli all hoidmiseks tuleks otsida tõhusamaid vahendeid ja mitte leppida püssimeestega.
13. aprilli ajalehes selgitab Mägi, et pesade eemaldamine on üks tõhusamaid meetodeid, kuid see eeldab pidevat kolooniate jälgimist ja sekkumist. Samas toob ta välja haljastuse eripära, mis mõjutab oluliselt lindude kogunemist, ja ühe kiire erandliku viisi künnivareste ja hakkide kogunemiskohtade kõrvaldamiseks: vanade puude raiumine ja asendamine noorematega. Linnavalitsuse spetsialistid väidavad seevastu, et on rakendanud mitmesuguseid ennetusvõimalusi, kuid need ei ole efektiivseks osutunud.
INIMENE ON looduse osa, kuid tehnika arenedes on meie kokkupuude loodusega jäänud aina nõrgemaks. Pigem oleme pretensioonitud ja ära harjunud automüra ja bensiinivinguga kui linnu kraaksumisega. Samas on maailmas inimeste hulgas üha enam stressi, rahulolematust ja agressiivsust. Arvestades üldteada fakti, et tehiskeskkond laieneb päev-päevalt, oleks vaja säästlikumat suhtumist kogu loodusesse, sealhulgas lindudesse.
Tahaks uskuda, et lindude sage suuremal hulgal küttimine, pehmemalt väljendudes arvukuse piiramine, ei ole sundidee ja sellest loobutakse. Psühholoogiliste uuringute tulemusena on teada, et probleemi lahendades jõutakse parima valikuni ikka siis, kui külmalt kaalutleva ratsionaalse intellekti kõrval kasutatakse ka emotsionaalset intelligentsust.
Varesed on targad linnud. Inimene on aga veel targem ja arenenum. Seetõttu ei tohiks inimene mõningate ebameeldivuste pärast ja suure ohu puudumiseta lindudele vastulöögi andmisel langeda kõige madalamale, julmale agressiivsele tasemele. Teades fakti, et ei ole palju neid maju, mille ees puudel on varesekolooniad, ja arvestades ka ornitoloogi õpetlikke ideid, võiks püüda selle juhtumi nii elanikele kui lindudele positiivselt lahendada.
LINNUJAHT VILJANDIS tekitab ühtlasi küsimuse, miks on hakatud hävitama vaikseid tuvisid. Võrreldes aastakümnetetaguse ajaga kohtab neid pargiteedel üliharva. Arvestama peab, et palju linde hävib ka külma ja nälja tõttu. Neil ei ole kunagi probleemi, kuidas liigsest kehakaalust vabaneda, nagu on inimestel. Loodus ise reguleerib nende arvukust.
Mõeldes lindude küttimise kõrval meie linna inimeste tulistamise juhtumitele, ei tahaks kuidagi, et Viljandi Eestis just tulistamistega seotud kuulsuse saaks. Soovin, et Viljandi oleks roheline rahulik väikelinn, kus elav loodus sisendab meisse hingelist tasakaalu ja kindlustunnet.