Juhtkiri. Euroopa Liidu vastamata armastus

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Sakala

Nüüd on see siis tehtud – Brexit. Ühendkuningriigil on olnud Euroopa Liiduga armastuse-vihkamise suhe enam-vähem sellest ajast, kui ühendus tekkis. Britid on tahtnud otsustamises kaasa rääkida, samas aga mitte alati järgida ühiseid reegleid ning käitunud vahel nagu konjakisõber, kes viskiklubisse minnes oma pudeli kaasa võtab. 

Erimeelsustest hoolimata oleks Suurbritannia ilmselt veel pikalt euroliidus, kui peaminister David Cameron poleks parteisisese võimupositsiooni kindlustamiseks riiki koos Euroopaga ruletilauale asetanud. Ka mitu teist juhtivat inglise poliitikut aitas Brexitile oma tegude või tegematajätmistega jõudsalt kaasa, ehkki arvestades referendumijärgseid avaldusi adra seadmisest ja järelemõtlemisest ei tahtnud sellist tulemust vist isegi suurimad eestkõnelejad. Suurbritannia poliitilises eliidis saavad kõik üsna hästi aru, et lahkumine on peaaegu poole rahva tahte vastane ja toob kaasa suuri segadusi, majandusliku tagasilanguse ning tõenäoliselt riigi enda lagunemise. Häda on selles, et jäämine oleks nüüd veidi rohkem kui poole rahva tahte vastane. 

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles