Repliik. Tunne oma kodumaad

Üllar Priks Foto: Marko Saarm / Sakala

Minu tutvusringkonnas on paras ports tegelasi, kellele on lausa hädavajalik vähemalt korra aastas kusagile soojale maale põrutada. Kes pürstib Taimaale odavaid jooke ja erutavat ööelu nautima, kes kraakleb Türgis spekulantidega, kes trambib endal liigseid kaloreid seljast kusagil džunglisügavustes.

Teinekord ma ikka küsin neilt, mis neid siit turvaliselt maalapilt minema ajab. Ei ole meil mürgiseid madusid, soos varitsevaid krokodille ega linnu hävitavaid maavärinaid ja tornaadosid. Vahel, jah, tõepoolest astub keegi muru niites siili peale või jääb väikese tuuleiili tõttu oma nokatsist ilma, aga see on ka kõik.

Ja kogu jutt sellest hingematvast ilust on natuke vaene. Eks muidugi ole kena kaeda sinist ookeanivett või jõllitada liival pikutades õõtsuvaid palmilehti. Aga no kaua sa jõuad. Tahaks ju siin ja seal ringi liikuda ning sedasi, et võlavangla ei ähvardaks.