Repliik. Sisuline liider

Rannar Raba Foto: Marko Saarm

Uurisin eile Viljandimaa valla- ja linnavolikogude esimeestelt kui potentsiaalsetelt valijameestelt, millised praeguseks väljapakutud presidendikandidaadid neile enim sümpatiseerivad. Nagu arvata võis, vastas neist mitu, et nad pole sellele veel süvitsi mõelnud. Paar tükki märkisid, et nad peavad presidendivalimiste teemat üldse ebaoluliseks, sest riigipea on vaid esindusfiguur, kellest ei sõltu reaalses elus suurt midagi.

Puhtformaalselt on neil muidugi õigus, sest kui seaduses näpuga järge ajada, on Eesti presidendi ülesanded tõepoolest peaasjalikult tseremoniaalsed. Sisulises plaanis ei pruugi see siiski nii olla.

Just nimelt ei pruugi. See, mil määral president ühiskonnas toimuvat kujundab, ei sõltugi niivõrd seaduses sätestatust, kuivõrd tema isikuomadustest ja sisemisest motiveeritusest. Eesti väiksus on tema peamine tööriist. Tugeval persoonil on võimalik üpris lihtsalt avalikku arvamust mõjutada ning seda ei saa seadusandja ja täidesaatev võim eirata.