Üleöö väravavahiks

Merlin Kuld
, ajakirjandustudeng
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Juba lasteaias jalgpallitrenni läinud Karl-Romet Nõmm jõudis päris väikse poisina rünnakult väravasuu ette ning sinna on ta ka jäänud. Nüüd on temast saanud kindel noortekoondiste liige.
Juba lasteaias jalgpallitrenni läinud Karl-Romet Nõmm jõudis päris väikse poisina rünnakult väravasuu ette ning sinna on ta ka jäänud. Nüüd on temast saanud kindel noortekoondiste liige. Foto: Marko Saarm

Aasta võis siis olla 2010. Tol ajal mind jalgpall veel suurt ei köitnud. Ometi sattusin aeg-ajalt maalilise Viljandi järve kaldale poiste vudimist vaatama. Need olid mulle lihtsalt «mingid võistlused», aga just seal ma teda esimest korda märkasingi. Tal oli seljas pikkade varrukatega erkroosa meeskonnasärk, millel oli suurelt number 1.

«Oskar, natuke vasakule. Roger, veidi paremale!» juhendas Karl-Romet Nõmm oma meeskonnakaaslasi karistuslöögi eel. Siis löödi pall lendu, kõlas Nõmme hüüe «Mina!» ja järsku lamas ta maas kägaras, pall tugevalt vastu kõhtu surutud. Oleks keegi meist teadnud, et sellest tillukesest väravavahist kasvab 199-sentimeetrine Eesti tulevikulootus, oleksin ehk mõned naljad erksavärvilise särgi kohta tegemata jätnud.

Praeguseks 18-aastane Karl-Romet Nõmm oma esimesi jalgpallitrenne päris selgelt ei mäletagi, sest oli siis kõigest kuuene ja käis lasteaia viimases rühmas.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles