Sööme sõnu. Jälle üks tiir peal

Foto: Üllar Priks

Kõige jäledamaks ajajärguks minu senises elus on raudselt olnud kaheksakümnendad. Võtame või moe. Ainus põhjus, miks ma oma lapsepõlvefotosid ära pole visanud, on see, et kõik tuttavad nägid neil vähemalt sama võikad välja kui mina. Klassipiltidel oli ikka tõeline trollide paraad: kutid oma naljamulletitega nagu MacGyveri miniversioonid ja tüdrukute taevasse sirutuvad tupeeritud tukad madalamaid rünkpilvi seibideks lõikamas... Mis küll oli nende juuksurite mõttes?

Ja siis kogu see kooliväline show lumipesuteksade ja jubeda soome popiga! Andke andeks, aga minu meelest on kaenlaaukudesse ulatuvates püksivärvlites ja Dingo lugudes seksapiili umbes sama palju kui kummuli keeratud mesitarus. Isegi kartulikotti rüütatuna parmupillifestivalil ringi silgates peaks paarilise leidmiseks suuremad šansid olema.

Igatahes on nüüd ajaspiraal taas ühe tiiru ära teinud ja kõik kordub. Mis seal ikka, peab toime tulema. Jälestasin lapsena üle kõige tatraputru. Eks astun nüüd siis oma hirmudele vastu. Vahvlilokid habemesse ja lähen poodi.