Vaba mõte. Privaatsuse latid

Karl-Eduard Salumäe Foto: Elmo Riig / Sakala

Huvitav, kui paljud on kunagi kahtlustanud, et mõni uudishimulik naaber (tõenäoliselt keegi eakam naine) tema tegemisi aknast jälgib või mõnikord lausa korteriukse taga kuulatab? Mina ei ole, aga tean vähemalt paari inimest, kes on. Sageli on niisugustel kahtlustel alust ja teinekord jääb ülemäära uudishimulik naaber nuhkimisega ka haledalt vahele, kuid ilmselt nii mõnigi kord kellelegi üksnes tundub, et teda jälgitakse.

See kõik on mõistagi seotud privaatsusevajadusega, mis on rohkemal või vähemal määral omane meile kõigile. Kahtlus luuravast naabrimutist sigineb kergemini rohkem privaatsust vajava inimese pähe ning too võib ka väga tüüpilisest ja süütust «vahtimisest» tugevasti häiritud saada.

Keskmisest suuremat privaatsust vajava inimese elu on üldse üpris keeruline. Nii paistab see vähemalt tollele, kelle lävi on tunduvalt kõrgemal. Kardinad peavad alalõpmata ees olema, arstile on ebamugav oma tervisehäda kurta, apteegist kondoome osta on lausa piinlik...