Austraalia on juba mitu nädalat kimpus olnud võimsate üleujutustega. Kuigi mitu korda on ennustatud või oletatud, et looduskatastroofi tipphetk hakkab läbi saama ning olukord muutub õige pea paremaks, pole seda siiski juhtunud ja vetevoo kütkesse langevad üha suuremad piirkonnad.
Asi on Austraalias läinud koguni nii hulluks, et praegust üleujutust on hakatud nimetama riigi kõigi aegade üheks suuremaks ja hukatuslikumaks looduskatastroofiks ning koguni ülemaailmseks veeuputuseks. Ometi pole täpselt teada, kui suured piirkonnad õieti liigvee all kannatavad ja kui palju elanikke on sellest häiritud. Isegi hukkunute kohta on keeruline arvet pidada, sest kümned inimesed on jäänud teadmata kadunuks.
Katastroofi suurusest annavad aimu näiteks sellised teada olevad faktid: vesi märatseb mitmekümnes linnas, kusjuures mõni väiksem on täielikult vee all; kodust on pidanud lahkuma vähemalt 200 000 inimest; hukkunuid on ligi sada; mööda mõnda linna on tuhisenud kaheksa meetri kõrgune hirmuäratav laine.
Teatatud on sedagi, et üleujutuse tagajärgede likvideerimiseks kulub mitu aastat ja rahast pole mõtet rääkidagi, sest kahju küündib miljarditesse Austraalia dollaritesse. Ning nagu tulvavetest oleks veel vähe olnud, tabas riigi teist piirkonda äsja teistsugune õnnetus: selle edelaosas puhkesid kuuma ilma tõttu suured metsatulekahjud.
Austraalias kestva ja areneva üleujutuse ning muudegi traagiliste ja hävingut külvavate suursündmuste, nagu liiklusõnnetuste, lennukatastroofide, enesetaputerrorismi juhtude ja maavärinate puhul tekib küsimus: miks sellised asjad ometi juhtuvad ja miks just meiega?
Ega sellistele küsimustele olegi tõenäoliselt võimalik leida selget ja konkreetset vastust. Niisuguseid suuri katastroofe püütakse mõnikord põhjendada või õigustada jumala vahelesegamise või piibellike ettekuulutuste teostumisega. Laialt on reklaamitud sedagi võimalust, et juba käesoleva aasta lõpul või hiljemalt 2012. aasta detsembris saabub maailma lõpp ning praegu toimuv on selle sündmuse eelmäng.
Kui rääkida ainult loodusõnnetustest, siis neid on ju alati olnud — mõnes riigis või piirkonnas sagedamini, mõnes harvemini. Kummatigi võib eelmise aasta lõppu ja tänavuse algust pidada katastroofide arvu ja ulatuse poolest rekordiliseks: loodus on möllama asunud peaaegu igas maailma nurgas.
Seda väidet tõestada pole kuigi keeruline: pruugib üksnes loetleda hiljutisi inimohvritega päädinud loodusõnnetusi. Filipiinide kesk- ja lõunaosas põhjustasid paduvihmad suuri üleujutusi ja maalihkeid, mille all kannatab enam kui miljon inimest ning hukkunud on umbes poolsada. Ka Sri Lankas teevad ilma võimsad üleujutused ja maalihked ning sealgi on umbes miljoni inimese elu nende tõttu tugevasti häiritud.
Brasiilia kaguosas ja mitmes teiseski piirkonnas on samuti pahandust teinud tugeva vihma tõttu tekkinud üleujutused ja mudavood, mis on endaga kaasa toonud kümnete tuhandete inimeste kodude hävimise ja sajakonna elaniku surma.
Saksamaal sulatas soojemaks muutunud ilm lumekuhilad ja jäämäed, põhjustades üleujutusi, mis nõudsid mitme inimese elu. Suurvesi ähvardab ka Tšehhit ja mitut teist Euroopa riiki.
Muidu nii soojas Indias on praegu erakordselt külm ja tuuline ilm, millega on kaasnenud enam kui saja elaniku surm. Isegi Eestis, kus loodusanomaaliaid ei tule ette kuigi tihti, saime tunda Monika kurja kätt ja ohvridki ei jäänud tulemata.
Lisaks inimkaotustele teevad niisugused suured loodusõnnetused ka muud kurja: purustavad maju ja teid, ujutavad üle viljapõlde ja kaevandusi, seiskavad auto-, rongi- ja lennuliikluse ning toovad endaga kaasa miljonitesse ulatuvat materiaalset kahju.
Selliste katastroofide kohta võib tuua kümneid näiteid, kuid väidetavalt on praegu kõige suuremas jamas just Austraalia. Kuigi Sri Lankas või Filipiinidel on kannatajaid rohkem, ollakse Austraalia kui tugevama majandusega riigi suhtes märksa tähelepanelikumad ja osavõtlikumad — seetõttu ongi sealsest loodusõnnetusest juttu iga päev, samal ajal kui teistes riikides toimuvaid sama mõõtu katastroofe peaaegu ei märgatagi.