Ühena paljude seas end presidendikandidaadi kandidaadiks seadnud keskerakondlase Mailis Repsi sõnul eksivad need, kes usuvad, et nende parteis otsustab kõigi kaalukate küsimuste üle Edgar Savisaar. Reps peab ainsaks tõsiseltvõetavaks kandidaadiks Keskerakonnas iseennast.
Mailis Reps, olete juba jõudnud ajakirjanduses öelda, et võtate presidendikandidaadiks pürgimist tõsiselt ja et see ei ole lihtsalt mingi parteipoliitiline hookuspookus. Miks me peaks seda uskuma?
Praegu pole mitte kellegi tagataskus 68 häält, et saada riigikogus valitud. Samuti pole kellelgi alust uskuda, et tal on valimiskogus vajaminevad 168 toetajat. Seega oleme kõik võrdselt tõsiselt võetavad kandidaadi kandidaadid. Erakonnad diskuteerivad praegu neil teemadel väga aktiivselt, kuid lahendusest ollakse veel väga-väga kaugel.
Mis puudutab konkreetselt minu mõtteid, siis võin kinnitada, et jah, ma võtan seda väga tõsiselt. Arutasime asja mitu nädalat nii erakonna sees kui ka laiemalt. Et ilma Keskerakonna osaluseta pole kompromissi võimalik leida, jõudsime järeldusele, et meilgi oleks õige praegu oma kandidaat välja pakkuda. Ja kui siis mõttekaaslased mulle küsivalt otsa vaatasid, võtsin pisut mõtlemisaega ning jõudsin omakorda otsuseni, et miks ka mitte.
Seda, et ma võtan asja tõsiselt, peaks muu hulgas kinnitama see, et käin praegu läbi kõik maakonnad ja kohtun võimalikult paljude inimestega.
Meil ei ole presidendi otsevalimisi, mille puhul oleks rahvaga kohtumised loogiline tööriist. Miks te seda teete?
Olen lubanud, et minu kui presidendi esimene ettepanek seadusandjale olekski riigipea otsevalimise sisseviimine.
Ma ei saa ikkagi aru. Kas Keskerakonna ametlikuks kandidaadiks tõusmise nimel poleks mitte loogilisem korraldada kohtumisi partei esimehe Edgar Savisaare ja juhatuse liikmetega?
Ei. Meie erakonnas ei otsusta seda küsimust juhatus, meil on see märksa laiema kandepinnaga organi ehk volikogu pädevuses.
Aga mis puudutab minu praegusi kohtumisi, siis tõsi, nende peamine mõte on siiski senisest veelgi paremini aru saada, mida inimesed tulevaselt presidendilt ootavad. Ma ei tahaks, et sel korral mööduks presidendivalimised nii nagu viis aastat tagasi, kui laiem avalikkus ei pannud neid peaaegu tähelegi.
Mõni ütleb, et Eesti vajaks praegu hädasti just naispresidenti. Mis te sellest arvate?
Toetan. Ma ei arva, et peaks presidenti valima soo järgi, aga samas ei saa eitada, et meie ühiskonnas püsib pahameel selle pärast, et poliitikud arvestavad liiga vähe kogukondadega ning kipuvad tagatubadesse sulguma. Sellest väljatulekuks oleks väga vaja tasakaalustavat jõudu ja just naisi peetakse sageli tasakaalustajatena tugevamaks.
Nagu te ennist märkisite, on riigikogus presidendi äravalimiseks tarvis väga laiapõhjalist kompromissi, milles peab olema osaline ka Keskerakond. Kui suur on võimalus, et teie fraktsioon asub tõsimeeli näiteks Reformierakonna pakutavat kandidaati toetama?
Ma ei ütle, et me peaks koonduma just tingimata Reformierakonna kandidaadi taha, aga põhimõtteliselt on tõenäosus selleks väga suur. Usun siiralt, et kõigil erakondadel või vähemalt peaaegu kõigil erakondadel on soov lõpuks leida kõiki rahuldav kandidaat. Pole välistatud, et selleks kandidaadiks olen mina.
Seda, et ma oma mütsi ära söön, ei tahaks lubada, aga mõõduka rahasumma peale võiksin vist küll kihla vedada, et riigikogu ei saa siiski hakkama ja presidendi valimine rändab taas valimiskogusse. Vaadates seda, millist retoorikat parteid omavahelises suhtlemises pruugivad, pole mul usku, et mõni praeguseks väljakäidud persoon lõpuks tõesti presidendiks kinnitatakse.
Eks lähikuud pea näitama, kas teil on õigus. Avalikul arvamusel ja ajakirjanike meelsusel on siin samuti väga suur mõju. Tegelikult poliitikud jälgivad väga hoolega, mida rahvas arvab ning milline on ühe või teise kandidaadi reiting.
Ja ärge unustage, et põhiseaduse kohaselt on presidendi valimine parlamendi ülesanne. Valijameeste kogu on seadusesse kirjutatud üksnes tagavaravariandina juhuks, kui riigikogu ei saa hakkama. Seda ei taha tegelikult keegi lasta juhtuda, sest nii näitaks riigikogu end nõrga ja võimetuna.
Palun kirjeldage viimaste kuude suhtlemist Edgar Savisaarega.
Meie suhtlus püsib väga ametlikus ja töises vormis erakonna juhatuse tasandil. Mingit personaalset ja hobi korras suhtlemist pole.
Olite partei kongressil esimehevalimistel üks neist, kes asus selgelt Kadri Simsoni kandidatuuri toetama. Kuivõrd ta koosolekutel selle leeri inimesi aktsepteerib?
Juhatuse koosolekud on töised ega anna võimalust väga palju juurelda selle üle, mida tema oma peas arvab. Kui keegi tahab mingi mõtte välja pakkuda, siis vahele ta ei sega.
Keskerakonna lõhedest on räägitud 20 aastat. Sedapuhku tundub asi olevat tõsisem kui eales varem. Kui suur on teie arvates võimalus pingete leevenemiseks eeldusel, et kõik inimesed jäävad sellele positsioonile, kus nad praegu on?
Lõhe on vaid mõningate persoonide vahel. Omavalitsustes ja riigikogus töötab Keskerakond tegelikult endiselt tubli ühtse jõuna. Me ajame ühte asja.
Erimeelsusi pole ka selles osas, mis puudutab minevikku: oleme kõik seda meelt, et Edgar Savisaare roll Eesti iseseisvumises on lugupidamist väärt ja me kõik oleme Rahvarinde lapsed. Küll aga on selgelt eriarvamusi selles, kuhu ja kuidas peaks Keskerakond edasi liikuma. See ongi see lõhe, aga ma ei kahtle hetkekski, et liikmeskond tervikuna muutub samm-sammult tulevikuplaanides ühtsemaks. Me tahame isolatsioonist välja tulla ning lüüa Eesti elu kujundamises kaasa teiste erakondadega võrdväärselt.
Tean, et teised erakonnad on valmis meiega suhtlema ja õigupoolest see suhtlus riigikogu tasandil käibki väga tihedalt. Ligi seitsme aasta pikkune periood, kui meid põhimõtteliselt eirati, on nüüdseks läbi. Me ei kavatse oma väärtusi maha müüa, küll aga tahame konstruktiivse koostöö kaudu Eestit paremaks muuta.
Kas väidate, et eksisteerib kaks Keskerakonda? Üks riigikogus, mida teised parteid aktsepteerivad, ja teine Tallinnas, millest kõik nagu pidalitõbisest kauge kaarega mööda käivad.
Seda ma ei väida. On ainult üks Keskerakond... ja mõned üksikud persoonid, kes asjadest teistmoodi aru saavad.
Olete palju aastaid Edgar Savisaare lähimas ringis töötanud ja küllap tunnete seetõttu teda üpris hästi. Seega oskate ehk öelda, mida ta praegu presidendivalimistega seoses plaanib.
Keskerakonna käitumine presidendivalimistel ei olene kindlasti ainult ühest inimesest (Savisaarest – toimetus). Sellel, kuidas ta ühte või teist küsimust adresseerib, on kindlasti oma mõju, kuid see ei tähenda, et kõik kaardid oleks tema käes. Nagu ma juba ütlesin: põhiline sõnaõigus on volikogul, mis on väga laiapõhjaline kogu. Volikogu hääletab nii kandidaadi isiku kui erakonna edasiste sammude üle demokraatlikult. Selles pole vähimatki kahtlust.
Kas Savisaar ise võiks end kandidaadiks seada?
Kõik märgid näitavad, et ta pole seda seni endale selgeks mõelnud. Ühes intervjuus ta ütleb, et soovib, ja teises, et ei soovi. Kui ta peaks ühel hetkel otsustama kandidaadi kandidaadiks hakata, siis erakonna liikmed kindlasti toetavad teda, aga praegu on Keskerakonnal siiski ainult üks tõsiselt võetav kandidaadi kandidaat ja see olen mina.
Oot-oot, kas ma saan õigesti aru, et kui Savisaar peaks tõesti ütlema, et tahab kandideerida, ja palun erakonnalt selleks tuge, siis te taandate end?
Ei, kindlasti mitte. Siis on volikogu kaaluda, kumba ta eelistab.
Teades Edgar Savisaart, olen sada protsenti kindel, et ta ei tule riigikogus välja. Ta ei usalda parlamenti piisavalt ja me kõik saame aru, et ta pole selline kandidaat, kelle taha võiks teised erakonnad tulla. Kaotama ta ei lähe.