Sööme sõnu. Joomise keerukas kunst

Hõrk veisepõsk Foto: Üllar Priks

Igale matsile see napsuvärk ikka ei sobi. Ega siis niisama öelda, et viin on targa mehe jook. Üks asi on totakalt naeratades lauakaaslasi kallistada või krokodillipisaraid valades kadunud armastust taga igatseda, aga kui rusikad sügelema ja noad välkuma kipuvad, on vägijook väga vale tegelase kätte rännanud. Kui veel mõelda, millist rämpsu endale sisse valatakse ja kui pikaks mõne elukunstniku tsüklid lohisevad, on lausa imekspandav, kuidas neil tervis sellisele rock’n’roll’ile vastu peab. 

Aga näe peab. Mu enda kodutänavas teretab mind igal hommikul uimase kevadliblika kombel laperdav aastaringses joobes artist, keda isegi otsa ette lajatanud kirvesilm ei suutnud taevastele karjamaadele saata. Selliseid on Kantrekülas veelgi. Ei võta neid ussi- ega püssirohi. Ja ometi on nad kõik kunagi olnud muretud naerusuised marakratid. Mis juhtus?

Alkoholism on delikaatne teema ja puudutab kõiki. Riigi asi on ennetavaid ja takkajärgi noomivaid kampaaniaid välja mõelda, aga laias laastus on teada, et vanale koerale uusi trikke ei õpeta ning kutsikas peab lollused omal nahal ära proovima.