Kino- ja pubimeenutusi

Rubiiniga seoses meenub mulle kõigepealt K-tähe ja varesepojaga illustreeritud väike abonemendiraamat, mida meie lasteaiarühma poisid ja tüdrukud mitme hooaja vältel uhkelt kandsid äravahetamiseni sarnaste pruun-kollaste jopede taskus.

Et lasteaed paiknes Rubiinist ainult mõnekümne meetri kaugusel praeguse Bonifatiuse gildi majas, tähendasid kinoskäigud meile lasteaiamelu keskel toredaid vahepalu.

Kahjuks olen unustanud suurema osa linateoseid, mida meile neil mälestusväärsetel perestroikaeelsetel aastatel pakuti. Küll aga on meeles kõigi lemmik, tšehhi režissööri Zdenêk Mileri käe all valminud multifilmisari teiste metsaelanike seltsis seiklevast tarmukast mutist.

Et ETV pakkus üle nädala lastesaadete pähe «Klaasikillumängu» ja «Nõiutud saare» taolisi tapvalt igavaid täiskasvanute animafilme, tähendas läänelikus võtmes tehtud tšehhi mu(l)tifilm meile meelelahutuse kõrgeimat taset.

Järgmisena meenub, kuidas arutasime kord isaga, kas minna õhtul Rubiini või Tähte. Tagantjärele tundub, et tol õhtul linastunud filmid olid meile pigem teisejärgulise tähtsusega ning otsustavaks sai tõsiasi, et Rubiin oli Tähest palju moodsam — ikkagi tõeline kino!

Nii me maan­dusimegi «moodsatel» vineeristmetel ja jälgisime, kuidas oma tüdruksõpra ja ema piiritult armastav loomapüüdja Dharmendra jageles filmis «Džungli kuningas» elevandiga, kellest oli kurja saatuse tahtel saanud needus tema perele ja külale. India filmide klassika! Olgu öeldud, et viieaastase poisikesena ei saanud ma linateose sisust toona suurt midagi aru, aga meeldejääv oli ikkagi!

1990. aastate teisel poolel, kui minust oli saanud gümnasist, tegutses hoone fuajees Turbiini-nimeline pubi. See meelitas vähemalt esialgu ligi terasema meelega rahvast, näiteks muusikuid, kultuurikolledži tudengeid ja aktiivseid gümnasiste. Mõnda aega oli nimetatud koht minu sõpruskonnale vaat et maailma naba. Filme me seal ei vaadanud, aga kino tegime küll.