«Kas ta nüüd appikarje on, aga hädakäik: ei ole ju mõtet nii lollisti tööd teha, et pidevalt tuleb peale maksta. Lõpuks viskas üle ja müüme loomad maha,» ütles Undi talu peremees Anton Peek.
Piimapoliitikas pettunud peremees pani pooletuhandepealise karja müüki (2)
18. mai 2016, 07:23
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tarvastu vallas Mõnnaste külas asuv Undi talu pani möödunud nädalal müüki ligi 500 looma: 220 lehma pluss tiined mullikad ja vasikad, keda on kokku 227.
«See on terve kari. Viiesajapealine farm, vasikad ja asjad kaasa,» lausus peremees ning tähendas, et ega sellises olukorras väga vahet ole, kas keegi loomad ära ostab. «Kui ei osta, lähevad lihaks ja ongi kõik.»
Loomade müügi otsuse taga on Eesti piimanduse nigel olukord. «Mida sa siin mängid kangelast, kui ei tule välja omadega. Lõppude lõpuks teeme ju tööd selleks, et raha teenida, mitte hobi korras, ja kui farm kaks aastat järjest end ära ei tasu, hakkab see ka teisi asju auku kiskuma,» rääkis Peek.
Küsimusele, mis saab siis, kui loomadest on vabanetud, vastas peremees, et ega siis saagi midagi. «Mets hakkab selle koha peal kasvama. Võsa. Teeme maatasa kõik ja ei jää mitte midagi alles, sest mind see asi enam ei huvita. Kasvatame teravilja ja teeme muid asju,» pahandas ta. «Süda läheb pahaks, kui mõelda, mismoodi riik suhtub põllumajandusse ja eriti piimasektorisse. Kui piima hind veel langeb, siis mida me venitame. Ei ole tarvis.»
Peegi sõnul saab põllumees praegu piima eest kaks korda vähem raha kui kaks aastat tagasi, mil asi keeruliseks läks. Tasa ei ole seda teinud ka teraviljakasvatus.
Taluga on peremehe sõnul aga endiselt kõik hästi, sest tegelema on hakatud ka teiste asjade, näiteks transporditeenuse ja kaevetöödega.
«Talu toimib kenasti edasi, ainult et üle kümne inimese jääb tööta. Siin ja seal on inimesi ju mitu, lisaks traktoristid, asendajad, öö- ja päevavalved ning juhatajad. Kõigile tuli palka maksta. Naised mul siin nüüd nutavad, et mis meist edasi saab,» jutustas Peek ning tõdes, et maakohas ei ole ju kuskile minna. «Paiksele inimesele siin on ta suur pauk, aga mina ju ka ei saa... See asi toodab miinust. Ja kui Eesti Vabariigil pole piimakarjaga talumeest tarvis, siis ehk hakkamegi tulevikus piima Poolast tooma.»