Juhtkiri. Mandumise märk

Sakala logo Foto: «Sakala»

Noored on idealistlikumad ja noored poliitikud pole erandid. Nii mõnegi verisulis poliitikategelase jutust kumab läbi põhimõttekindlus mitmes küsimuses. Seetõttu pole imestada, kui mõne erakonna noortekogu liige või värske linnavolinik avaldab isiklikku veendumust, et riigikogulane ei peaks korraga mõne linna- või vallavalitsuse volikogus istuma, ning toob soravalt mitu tugevat argumenti, mille märksõnad on võimude lahusus ja ebakõla põhiseadusega.

Paraku paistab elu näitavat, et hulk aastaid hiljem võib seesama, nüüd juba parlamendi liikmeks olev poliitik oma seisukohas kannapöörde teha. Vaimusilmas kangastub pilt, kus ta käsipõsakil sellesama kahel toolil istumise üle juurdleb ja tabab end mõttelt: «Aga miks mitte?! Energiat mul jagub ja teadmisi ammugi. No miks ma siis ei võiks ennast ka volikogu töös rakendada?» Varem vankumatuna tundunud põhjendused on ühtäkki kummuli.

Väljastpoolt vaadates jätab see kõik tahes-tahtmata mandumise mulje, olgugi et paljud seespool olijad ei taha niisuguse hinnanguga kuidagi nõustuda. Kahjuks tundub, et riigikogu liikmeid volikogudesse lubava eelnõu puhul jooksebki arvamuste lahe üsna selgelt poliitika vanade kalade ja kõigi teiste vahelt. Eile pidanuks too eelnõu olema riigikogus teisel lugemisel, kuid see lükkus tulevasse nädalasse.