Myrakas ehk Üllar Priks on töötanud nii teatris kui kõrtsis, praegu peab aga Sakalas ajakirjanikuametit. Vabamal ajal võib teda leida mõne muusikainstrumendi tagant või tsikli seljast, enamasti aga ikkagi sealt, kus toit pole kaugel. Oma muhedas kokaraamatus jagab ta retseptide kõrval ka isiklike kogemustega vürtsitatud lugusid elust enesest.
Myrakas, söömine on ainus töö, mis toidab. Sa oled seda toredat väidet veelgi laiendanud ja sõna tõsises mõttes söömisest töö teinud. Kas see on olnud hea valik?
Ma nüüd ei tea, kas sa pead silmas ka seda minu kunagist põiget restoranimaailma. Kui jah, siis Podagra elustiiliklubi oli oluline kogemusena. Sealt sain ma teadmise, et masside toitmine pole minu teema. Ma ei oska teha süüa konveiermeetodil ja aja peale. See viskas ikka juhtme korralikult kokku.
Vaat siis on tore, kui oled kodus, külas on paar väga head sõpra, külmikus mõned tarvikud, mis tuju kindlasti kehvemaks ei tee, plaadimängijas mõnus muusika... Siis nokitsed õige rahulikult ja naudid iga kokkamise etappi. Sedasi võib isegi kartulikoorimisest elamuse saada. Ausõna. Ja kui esimene sibul ja küsla pannile lendavad ning köögi hõrgu lõhnaga täidavad... Taevalik! Aga see «Nüüd paarishüpetega kaksteist praadi kuuendasse lauda, hops-hops!» pole minu rida.
Seda, kuidas laupäevases Sakalas toidust kirjutamine mulle leiva lauale toob, naudin ma loomulikult samuti. Loodan väga, et minu tegemisrõõm neist tekstidest ka lugejani jõuab. Nüüd raamatukaante vahele jõudnuna seda enam.
Nii elus kui tekstides ongi mu motoks nauding. Ja nende toidujuttudega tahan ma näidata, kui äge ja lihtne köögis askeldamine tegelikult on. Ei mingit peeneid kaigas-tagumikku-pooleks-jurasid.
Sakala ridades oled toidueksperdina pidanud lugejate huvides läbima õige mitu toiduga seotud inimkatset. Mitu hamburgerit sa ühel päeval tarbijakülje hüvanguks nahka panidki?
Oi, see oli hull eksperiment jah. Mul läks vist pool aastat, enne kui suutsin jälle midagi säärast suhu pista. Ega ma täpselt mäleta, aga mingi viis-kuus burksi läks päevaga käiku kindlasti. Kui esimese lasin mõnuga sisse ja teise kannatasin lihtsalt välja, siis viimased rändasid juba suuremalt jaolt lindude toiduks.
Aga jällegi, see oli kuradima äge tööpäev. Tavaline päev kontoris, nagu öeldakse.
Vihaga võib minna sauna, aga mitte kööki. Oled sa märganud, et paha tujuga ei tasu vaaritama minnagi?
Loomulikult olen. Kui tuju on sitt, on mõistlikum lasta see kellelgi teisel heaks sööta. Ehk siis aeg-ajalt tasub ka väljas einestamas käia.
Eks minagi ole selle tõsiasja vastu eksinud. Ja siis on kõik täistuuridel allamäge läinud. Asjad kukuvad ja kõrbevad põhja ning koduloomad piiluvad kogu show’d hirmunud pilgul diivani alt.
Aga kui sest muud kasu ei ole, siis jääb vähemalt mõneks ajaks meelde, et samasse ämbrisse ei astu.
Pole teab mis kaugel ajad, mil su kulinaarseks laeks jäi munapraadimine. Küllap sinu mõne aasta taguse mina taolisi mehi ja naisi on veel. Mida sa neile soovitad?
No mis siin ikka soovitada. Tuleb see esimene samm astuda. Miks mitte seesama sõnade söömise raamat kätte võtta. Ja kui toidutegemise pisik ei taha ikka kohe kuidagi külge hakata, oskate ehk hiljem vähemalt maitsvat sööki ja selle tegijaid vääriliselt hinnata.
Samas kui olete oma kätega kas või mõne lihtsa hõrgutise valmis teinud ja perelt sõbraliku õlapatsutuse välja teeninud, on üsna ebatõenäoline, et te järgmisel päeval toidupoes käru kiirnuudleid täis loobite.
Kui su retsepte vaadata, on peagi klaar, et muru võib närida, aga liha peab sööma. Mis oleks elu ilma lihata väärt?
Tead, see lihakultus on mul natuke poos kah. Viimasel ajal olen läbinähtavamaks muutunud.
Loomulikult on liha imeline, aga ainult siis, kui see on kvaliteetne. Juhul kui see on rõvedalt ära lörtsitud, räägime lihtsalt asjatust surmast. Vaakumpakenditesse venitatud ja soolvett täis süstitud roosa ollus on lihtsalt üks õudusunenägu. Selle asemel võib, tasub ja suisa tuleb mingit normaalset taimset rooga mekutada. Sama palju, kui ma olen liha usku, olen ma ka köögiviljausku ja eks see hooti käi.
Ühtegi asja ei saa lõputult vajutada, paratamatult hakkab siis millegi muu järele isutama. Üks, mis minu puhul muidugi oli, on ja jääb, on kevadine grillihullus. Siis hekseldan ma turu lihalettide vahet, mäkerdan kogu elamise marinaadisegudega kokku ja tulemust sussutades läkastan suitsupilves. Tead, kui hea uni pärast tuleb!
Kas on mõni seda masti toiduaine, mida sa mingil juhul ei puutu, köögis kasutamisest rääkimata?
Häh, mul pole ju iseloomu. Ükspäev võin öelda, et never ever, aga järgmine päev olen eilsest vihavaenlasest juba kolm käiku valmistanud.
Ma ei teagi, fenkol vist oli pikka aega selline nõu-nõu-asi. Nüüd enam loomulikult mitte. Kokkamise lõbusaim osa ongi ju katsetamine. Ja katsetada saab kõigega. Minu poolest kas või saepuru ja jääpurikatega, kui huvi on. Puhas mäng, mille piirid seab fantaasia.
Kui rääkida nüüd grillimaailmast, siis sasliku tegemisel välistan ma igal juhul äädika. See teeb liha eriti tuimaks. Happelist nüanssi saab anda palju mõnusamate vahenditega. No näiteks sidruni või rabarberiga.
Kuidas ja kust sa ideid hangid? Kas vaatad välismaa kokasaateid ka?
Tegelikult väga ei vaata. Kui Jamie Oliver telekas askeldab, siis kohe mujale kanalile ei pane. Olen tema saadetest oma esimese hoo saanud ning need on mul nagunii eest taha ja vasakult paremale mitu korda läbi vaadatud. Eesti kokasaated on aga nagu Eesti filmgi: puud surevad seistes ja pikad plaanid madalast suitsunud laest. Rõõmu ja särtsu on meie telekokkades sama palju kui telliskivis tantsutahet.
Ja mis puudutab neid kokanduslikke võistlussaateid, siis mul lihtsalt ei pea närv vastu sellisele pingele. Empaatiavõime on nii hea, et võin enne esimest reklaamipausi südari saada.
Kokaraamatuid ja ajakirju ikka lehitsen. Pealegi, kogu mu sõpruskond on selline, kes armastab head sööki ja kokkamist. Nendega lävimine ongi puhas inspiratsioon.
Kokasaadetest rääkides, «Meisterkoka» viimasel hooajal oli üks kena kokapreili köögimasinaid ja retsepte täis tätoveeritud. Kas on mingi retsept, mille tindiga kehale jäädvustamist sina kaaluksid?
Noo, neid naljanumbreid, kel on enda teadmata hieroglüüfidena «kana nuudlitega» õlale tätoveeritud, on ju terve ilm täis. Aga ei, mingit plaani otsaette kulpi või kannika peale pipraveskit toksida lasta mul ei ole.
Eks vahel lähe retsepti katsetamine, väljatöötamisest rääkimata, ka sedasi, et tulemus on midagi hoopis muud, kui plaanitud. Kuidas sul sellega lood on?
Supist praad ja vastupidi on ikka saanud, siin piisab vedeliku kogusega mängimisest. Aga üldiselt, kui siht on enam-vähem silme ees, siis sohu ei anna astuda. Võib tulla lihtsalt plaanitust oluliselt kehvem või siis hoopis nii maitsev, et ise kah ei usu. Kogemusi on mul mõlemalt kaldalt. Ja mõlemad on hindamatud. Ühel juhul saab kõvasti naerda ja teisel juhul igasugu muid toredaid asju.
Kui sul on kõht nii täis, et sinna justkui enam midagi ei mahu, siis kas on midagi, millele teed erandi? Mis su lemmiktoit üldse on?
Kui mu kõht on nii täis, et sinna enam midagi ei mahu, siis olen natuke aega tujust ära. Ennekõike just sellepärast, et sinna enam midagi ei mahu. Aga see läheb üle. Kontrollitud fakt.
Lemmiktoitu mul pole, aga üldiselt panevad keelt limpsama madalal temperatuuril ja aeglaselt valmistatud ahjuroad. Ja loomulikult maitseb mulle õlu. Selle hüva rüüpe tarvis leidub kõhus alati ruumi.
Milline on kõige piinlikum äpardus, mis sul süüa tehes on juhtunud?
No eks põhjakõrvetamist ja tooreksjätmist ole ikka ette tulnud. Ja grillresti valepidi kätte võttes on hunnik liha koera toidulauale potsatanud. Mu enda laps paneb mind regulaarselt paika. See seisneb selles, et ta lükkab toidu taldriku ühte serva, et jääks mulje, nagu ta oleks pisut söönud, ning liugleb siis sõnatult kõigepealt oma tuppa ja hetk hiljem külmiku kallale.
Ah jaa, ükskord lihapirukaid tehes ei saanud ma tainaga kuidagi hakkama. No lihtsalt jäi kõikjale kinni, nii seintele kui habemesse. Naisele tegi see kõik muidugi hirmsasti nalja, aga mina ei rääkinud vist mitu tundi ühtegi sõna.
Naljamees tunneb sotsiaalset survet igas seltskonnas nalja teha. Kui sageli sind köögi poole nügitakse?
Kodus mitte. Kodus teen süüa, kui viitsin või kui mingi asi sütitab. Kui naine tööpinna juures askeldab, siis mina oma nina sinna ei topi. Ja tema ei trügi ka mind segama. Minu parima sõbra juures on küll raudreegel, et vaaritama pannakse külaline, aga seal teen seda rõõmuga, sest siis jääb puude tassimine, sauna kütmine ja õllede külmaks jooksmine teiste ülesandeks.
Aga see häirib mind küll, kui keegi iniseb, et oi, Myrakas on majas, ei teagi nüüd, mida pakkuda ja kas üldse kõlbab. Armas rahvas, ma olen praekartulite ja vorstikastmega üles kasvanud. Ja see on jumala hea söök. Iga söök on hea, kui seda tehes hinge ja mõttega asja juures olla. Kogu müstika. Meil kõigil on täpselt ühesugused eeldused pliidi ees hakkama saada.
Kumb on parem kokk, kas habemega või ilma habemeta?
Habe või häbe, vahet pole. Peaasi, et näpp nobe, pea lahti ja seda salajast koostisainet, armastust, jagub.
RAAMAT
Myrakas, «Sööme sõnu. Koka raamat»
• Toimetanud Kadri Haavajõe
• Illustreerinud Kristi Kivestu
• Postimees Grupp, 2016
Allikas: Sakala