Veidi aega tagasi nägi trükivalgust kena kaanepildiga luulekogu «Perke laulud», mille autori nime raamatukesest ei leia.
Arvustus: Tundeehe luulekogu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tundmatu tegija luuletused võtad enamasti kätte hirmuseguse ootusärevusega: kas neis leidub midagi, mis meeli erutab, või tekib kümmekonna lehekülje järel pettumustunne.
«Perke laulud» on keskeas Veljo Eiloneni esimene avaldatud teos. Muidugi tekitab see küsimuse, kas autori soov end kirjanduslikult väljendada on tekkinud viimasel ajal või on mingil põhjusel alles nüüd luuleraamatuks vormistatud aastatepikkuse loometöö vili. Ja miks peab ta paremaks oma nime varjata?
«Perke laulud» sisaldab kaunis ühtlaselt kõnekaid luuletusi, mis on kergesti loetavad: mõtte tabad enamasti ühekordse lugemisega. Värsimõõdu reegleid ei ole alati järgitud, aga ilmselt polegi seda eesmärgiks seatud.
Riimid — seal, kus need on — pole küll veatud, aga on loomulikud ega luba aimata konstrueeritust. Vabavärsilised luuletused on kantud omapärasest sisemisest rütmist, mis muudab lugemise kergeks. Sõnakasutus on lihtne ja selge — ei mingit võõrsõnadega edvistamist ja roppustega tähelepanu püüdmist.
Kogumiku temaatika tundub küll üsna piiratud — mingil põhjusel tühja läinud elu —, aga lugedes kummalisel kombel tüdimust ei teki. Kordusi on suudetud vältida. Sõnaseadmise eest autorile plusspunktid! Mõni luuletus on nii lihtne, et kõlab lausa juhanliivilikult.
Luulekogu tonaalsus on pessimistlik: «alati oled sa millegi ori», «ikkagi oled sa surnud mees», «olevik — tühja ketta metalne klõbin». See meenutab pigem vana kui keskealise mehe kurblikku mõtisklust valesti tehtud otsustest, tuuletallamisest, hüljatustundest, üksindusest, peatsest surmast ja sellega leppimisest.
Natuke nostalgitsev ja eneseõigustust otsiv, kiirgab raamatuke fataalset veendumust, et midagi poleks saanudki paremini minna/teha.
Kui kõikehõlmavast mustast masendusest paistabki harv valguskiir («kusagil lootus vargsi sinusse ennast suleb»), siis üldist meeleolu see ei muuda.
Julgen arvata, et autorit on mõjutanud tema igapäevane töö, millel on kokkupuutepunkte surma ja teispoolsusega. Ometi on sümpaatne, et ääretult pessimistliku elunägemuse kiuste ei leidu tema lauludes teravat dramatismi ja kirglikku paatost — pigem jääb kõlama elutark küpsus.
Olles «Perke laulud» läbi lugenud, ei saa ma mitte kuidagi kaasa noogutada autori värssidele: «Pilvine õhtu, pime on tee, see, kes seal läheb, on mõttetu mees.»
Kui keegi on suutnud kirja panna kogumikutäie luuletusi, mis küllap paljudes äratundmiskurbust tekitavad ja nii mõnelegi korda lähevad, siis on tema olemisel mõte.
«Perke laulud» panevad mõtisklema, nendes on nii palju nukrust ja valu. Tundeeheduses peitubki selle kogumiku suurim võlu. Kui Veljo Eilonen koostaks veel ühe luuleraamatu, ostaksin sellegi.