See on vaat et pisiasi, kui ta sõimab korteriukse vahelt trepikojas liikuvaid inimesi, ühendab salaja keldris elektrijuhtmed lahti või jookseb öösiti tundide kaupa oma elupinnal edasi-tagasi. Märksa ebameeldivam on, kui ta ähvardab naabrid maha lüüa ning purustab maja ees labidaga juhuslikult mööduvate autode tuuleklaase.
See kõik on tõepoolest olnud ja leiab käesolevas kirjutises käsitlemist näidisjuhtumina. Võib oletada, et üle Eesti leidub kümneid elamuid, mille asukad on sunnitud aeg-ajalt mõtteis vaagima, kas nende naaber on ikka vaimselt vastutusvõimeline.
Mis saab siis, kui ta ühel päeval totaalselt segi pöörab ja kellegi elu või tervise kallale kipub? Tõtt-öelda on pärast eelmise nädala traagilist tulistamisjuhtumit Viljandis Paalalinnas raske kellelegi sellise mõttekäigu pärast etteheidet teha.
Mida ette võtta, kui naabri hullud teod on hirmu nahka ajanud ning elu põrguks muutvad seigad ei näi lõppevat? Kes aitab taastada turvatunde? Kellel on voli otsustada, kas inimene on vaimselt nii haige, et väärib kinnisesse ravi- või hoolekandeasutusse paigutamist?
Need küsimused on ühe Viljandis asuva nelja korteriga maja elanikke viimastel aastatel aina valusamalt painanud. Nad väidavad end teadvat, et nendega sama katuse all elav kuuekümnendates eluaastates mees pani kunagi toime tapmise ning viibis selle tõttu psühhiaatrilisel ravil. Kui mees käituks praegu normaalselt, oleks naabrid valmis selle teadmisega rahumeeli leppima – paljugi mis kunagi on juhtunud. Aga häda on selles, et ta ei käitu normaalselt ning annab ühtepuhku alust uskuda, et võib praegugi teistele ohtlik olla.
Ligi kolm aastat
Järgnev kirjeldus tugineb majaelanike jutule. Et loo tuumaks on inimese tervislik seisund, mis kuulub delikaatsete isikuandmete hulka, jäävad nimed ja maja aadress sedapuhku nimetamata. Teksti soravuse huvides on peategelane nimetatud Heinoks. See pole tema tegelik nimi.
Lugu on kirja pandud veendumuses, et majarahvas räägib tõtt ega ole mingil seletamatul põhjusel võtnud ette alusetut ühisrünnakut ühe naabri vastu. Seda, et nende versioon vastab tõele, kinnitavad kaudselt ka eri asutustest saadud andmed.
Hädad algasid umbes kolm aastat tagasi. Enne seda elas Heino tolle kollase maja esimese korruse kolmetoalises korteris koos õe ja õemehega. Naabrid oletavad, et sugulaste järelevalve all tarvitas mees psühhiaatri näpunäidete järgi regulaarselt ravimeid ning käitus seetõttu nii koduseinte vahel kui väljas igati mõistuspäraselt.
Paraku surid õde ja tema kaasa lühikese ajavahega ning sealtpeale on Heino toimetanud ihuüksi. Esialgu käisid õelapsed teda vaatamas, kuid teatasid varsti majavanemale, et ei julge rohkem tulla, sest onu käitub nendega trotslikult ning keeldub ravimitest. «Ega ma mingi hull ole!» olevat ta viimasel kohtumisel põrutanud. Ja nii jäigi: edasi pole keegi Heino eest kostnud, ammugi mitte tema tervislikku seisundit seiranud.
Järgmised kümmekond juhtumit on vaid osa suuremast hulgast, mida naabrid viimase kolme aasta kohta välja toovad. Seejuures tuleb toonitada, et Heino pole joodik. Ehkki teda on nähtud kangemat sorti õlut koju viimas, pole ta kunagi nähtavalt purjus olnud.
Seda, et Heino on liimist lahti, hakkasid majaelanikud esimest korda kahtlustama umbes kolm aastat tagasi, kui ühel päeval ei süttinud enam nende trepikoja valgusti. Kulus tükk aega, enne kui mehed taipasid, et keegi oli lüliti kaane maha kruvinud, selle all juhtmed lahti ühendanud ning pealise oma kohale tagasi pannud.
Labidas tuuleklaasis
Suurem mure sigines majja varsti pärast trepikoja pimendamist. Ühel ööl hakkas Heino korterist kostma valju lammutamismüra. Oli ilmne, et peremees tarvitab kirvest või mõnd teist tööriista mingi konstruktsiooni lõhkumiseks. Et võõrad polnud kunagi mehe elupinnale tikkunud ning vaevalt ta neid sinna oleks lasknudki, oletati kuuldu ja hiljem ukse vahelt vilksamisi nähtu põhjal, et tol hilisel tunnil võttis Heino maha ühe oma korteri vaheseintest. Et see oli esimene kõrvakriipivalt häiriv olukord, surusid naabrid ehteestlaslikult hambad risti ja padjad kõrvadele ega püüdnudki lärmi tekitajat korrale kutsuda. Ammugi ei helistanud keegi politseisse.
Pole teada, kas see vastab läbinisti tõele või mitte, aga kaudsed märgid näitavad, et Heino läks seina kallale mõttega saada toas lisaruumi jooksuharjutusteks. Nimelt oli teda varasematel aegadel nähtud tänavatel jooksmas. Viimasel ajal aga mitte. Küll aga hakkas tüütavalt trampivaid jooksusamme kostma tema korterist – ikka õhtuti ja öösiti, ikka kümnete minutite või tunni jagu järjest.
Seni kõige raskem intsident leidis aset 2014. aasta kevadel, mil Heinot nähti aianurgas hommikupäikese paistel oma peenralappi kaevamas. Kui temast sattus mõnekümne meetri kauguselt mööduma naabermajas elav noor mees, jättis Heino aiatöö hoiatamata pooleli ning tormas labidat vibutades mööduja poole. Et too suutis ohutut kaugust hoida ja pageda, jäid vigastused tulemata. Küll aga lõi Heino maja ette jõudnuna labidaga puruks sealt juhuslikult mööda sõitva kaubiku esiklaasi. Et relvana tarvitatud tööriist jäi aknasse kinni, haaras ründaja järgmiseks teepervelt suure kivi ning lajatas sellega ka teise suvalise auto pihta. Sedapuhku oli tagajärjeks sügav mõlk põrkeraual.
Ohtliku olukorra lõpetamiseks ei näinud sündmuskohal olevad mehed muud võimalust kui märatseja kambakesi maha joosta ja ta politseipatrullile üle anda.
«Muidu saad nuga!»
Pärast seda oli Heino ligi poolteist kuud kadunud. Olgugi et ametlikku infot naabritele ei anta, teavad nad korrakaitsjatelt kuuldu põhjal väita, et teda raviti Jämejala psühhiaatriakliinikus. Ka siis, kui Heino koju naasis, polnud temaga mitme kuu vältel muret – püsis vagurana ega andnudki peaaegu kellelegi näole.
Kodurahu libises uuesti käest mullu suvel. Esmalt hakkas Heino iga kord, kui keegi trepikojas liikus, oma korteriust järsu liigutusega lahti tõmbama ning tulijale kahtlustavat pilku heitma. Mõne aja möödudes lisandus kontrollivatele žestidele vali sõim stiilis «Mida te jõlgute siin, kuradi nuhid?!» ja «Käige minema!».
Samuti hakkas juhtuma imelikke asju maja elektrisüsteemis. Esmalt kadus vool trepikojas, siis keldris. Teisel puhul oli muu hulgas tulemuseks see, et üks pere pidi kompostihunnikusse kärutama terve sügavkülmikutäie riknenud marju ning muid talvevaruks kogutud aiasaadusi.
Tänavu jaanuaris järgnes Heino hommikuhämaruses maja ees vastaskorteris elavale keskealisele pereisale ning teatas: «Käi minema siit, raisk, muidu saad nuga!» Selja tagant ootamatu sõnavalingu osaliseks saanud naaber ütleb tagantjärele, et tundis end sel momendil tõeliselt ohus olevat, sest valgust nappis, ent samas võis aimata, et Heino hoiab käes eset, mis võiks vabalt olla nuga või mõni muu torkeriist.
Viimane juhtum leidis aset eelmise nädala kolmapäeval kella viie paiku varahommikul. Kogu majarahvas lastest täiskasvanuteni hüppas justkui välgust tabatuna voodist püsti, kui Heino virutas täie jõuga kinni oma korteri välisukse. Seejärel röökis ta trepikojas, et lööb naabrite uksed maha ning tapab inimesed ära. Iseenesestki mõista ei pidanud naabrid mõistlikuks šokeerivale pöördumisele vahetult vastata ning helistasid taas politseile.
Oli vaid õnne asi, et varem linnavalitsuse sotsiaaltöötajatele ja konstaablile ust avamast keeldunud Heino sedapuhku koputusele reageeris ja avas korrakaitsjatele tee oma tuppa. Järgnes rüselus, mille käigus polnud muud teed kui agressiivne tegelane jõuga maha suruda ja vägisi operatiivsõidukisse talutada.
Niisiis viibib Heino praegu taas psühiaatriakliinikus meedikute järelevalve all. Milline on tema diagnoos ja ravi, teavad vaid arstid.
Majaelanikud arutlevad isekeskis, kui pikaks neile sedapuhku rahuaega antakse. Nad pelgavad, et mõne aja pärast on tülikas naabrimees tagasi ning hullud lood hakkavad korduma. Et linnavalitsusele läkitatud kaebekirjad ei ole seni midagi põhjapanevat andnud, tunnevad inimesed end jõuetu ja kaitsetuna. Tekkimas on tunne, et õudus ei lõpe kunagi.
Mis saab edasi? Viljandi linnavalitsuse sotsiaalameti juhataja Livia Kask rõhutab, et inimese tervist puudutavate delikaatsete andmete tõttu pole tal voli ajalehes üksikasjadest rääkida. Küll aga kinnitab ta, et ametnikud on toimuvaga kursis ning teevad püsiva lahenduse leidmiseks koostööd nii majarahva, politsei kui haiglaga.
Kaks episoodi
Vastuseks küsimusele, miks kriitiline vastasseis on veninud aastatepikkuseks, nendib Kask, et nende silmis koosneb see siiski kahest episoodist, millest esimene sai lahenduse 2014. aastal ning teine nüüd. Teisalt tunnistab ta, et seda laadi juhtumites ei saagi lihtsaid ja kiireid lahendusi leida. «Nii ei saa olla, et ametnikud kirjutavad esimese umbmäärase kaebekõne peale otsuse välja ning pistavad inimese eluks ajaks luku taha. Reaalses kriitilises situatsioonis aitab loomulikult politsei, kellel on õigus kohapeal otsustada, kas inimene on ohtlik ja vajab ühiskonnast eraldamist, aga pikemad otsused nõuavad ka rohkem süvenemist ning pikemaks ajaks inimeselt vabaduse võtmine on seejuures kõige äärmuslikum abinõu,» selgitab ta.
Kase sõnul vajavad eri ametkonnad alates omavalitsusest ja lõpetades kohtuga adekvaatse otsuse tegemiseks väga täpset ja tõestatud infot. «Me ei saa ju ise seal valvamas käia. Seepärast oleme kõnealuse maja elanikele mitu korda üksikasjalikult selgitanud, mida nad peaksid tegema, et tekiks võimalus astuda järgmisi samme. Koostöö on siin võtmesõna. Paraku pean märkima, et esialgu ei olnud meie kontaktid just kõige tõhusamad. Aga viimasel ajal näib, et asjad liiguvad,» lausub Kask.
Teemat üldisemalt käsitledes soovitab ta hädasolijatel julgesti linna- või vallavalitsusse pöörduda, kuid siiski juba eos kannatust varuda. Meeles tuleb pidada, et ametnikel lasub kohustus tegutseda erapooletult: ka haigel inimesel on õigus riigi ja omavalitsuse kaitsele. Selleks, et kedagi tema tahtest olenemata ravile saata, on hädatarvilik, et temaga kokku puutunud inimesed paneksid oma tähelepanekud detailselt kirja ning kinnitaksid need allkirjaga. Samuti tuleb valmis olla kohtus ütlusi andma. Teisiti nii kaalukad otsused ei sünni.
Arst arvab, kohus otsustab
Ehkki raskete otsuste langetamiseks teeb mitu asutust koostööd, on kokkuvõttes õigus arsti taotluse alusel inimene tahtevastasele ravile saata vaid kohtul. Omavalitsusametnikel on seejuures vahemehe ja lisainfo andja roll.
Tervikpildi mõistmiseks on tähtis meeles pidada, et erialases käibes kasutatakse kaht terminit: tahtest olenematu ravi ja psühhiaatriline sundravi.
Kohtu määratud psühhiaatrilise sundravi alla käib selline isik, kes on korda saatnud kriminaalkorras karistatava süüteo süüdimatus seisundis. Sel juhul vaatab arstlik komisjon patsiendi iga kuue kuu järel üle ja kui peaks langema otsus, et inimese seisund lubab tal hakkama saada ka väljaspool haiglat, esitatakse kohtule taotlus statsionaarse psühhiaatrilise sundravi kohaldamise lõpetamiseks või selle asendamiseks ambulatoorse psühhiaatrilise sundraviga.
Tsiviilasja menetluses saab isiku paigutada kinnisesse ravi- või hoolekandeasutusse kuni üheks aastaks, kui tal tuvastatakse raske psüühikahäire, ta on ohtlik endale või teistele ja kui muud abinõud ei toimi. Kõik need kolm tingimust peavad olema korraga täidetud. Niisiis kui ka keegi haiglasse suletakse, kehtib ikkagi aastane tähtaeg, mille saabumise järel tuleb igal juhul langetada uus otsus. Teisisõnu on alati võimalik, et patsient tuleb haiglast tagasi koju.
Kui tegu on ohtliku korrarikkumisega ja inimene viiakse sündmuskohalt politseinike käevangus haiglasse, täidab tähtsat rolli vastuvõttev valvepsühhiaater, kel on sisuliselt õigus toodu 48 tunniks kinniste uste taha ravile määrata. Samas lõplik sõna jääb ikkagi kohtunikule, kes peab kohapeal oma silmaga veenduma, et isikut ei ahistata alusetult.
Kas on võimalik, et ebaadekvaatselt käitunud inimene lastakse pärast haiglas «kordategemist» koju, kuid edaspidiste juhtumite vältimiseks määratakse talle kohustuslik ravi, mille puhul keegi jälgib, et ta õigel ajal süsti saaks või tablette neelaks? Jah, see on võimalik, kuid üksnes kriminaalasja menetluses pärast statsionaarse ravi lõpetamist. Kui inimene pole kuritegu toime pannud ja ta koju lubatakse, on ravi vastuvõtmine talle vabatahtlik täpselt samal moel, nagu meist iga teine lutsutab arsti soovitusel kurguhaiguse korral mõnd tabletti.
Mis puudutab käesolevas artiklis kirjeldatud meest, kes naabreid hirmutab, siis Viljandi haigla psühhiaatriakliiniku sundravi osakonna juhataja Siim Kaili hinnangul oleks mõistlik talle määrata pärast praeguse haiglaravi lõppu eestkostja, kelle ülesanne on hoolitseda eestkostetava igapäevaelu korraldamise eest, kaitsta tema varalisi ja isiklikke õigusi ning vaadata, et ravi- ja sotsiaalteenused oleks alati tagatud.
On fakt, et enamasti kestab sundravi kauem kui tahtest olenematu ravi. Samas on mõlema puhul üks rusikareegel: patsiendi seisund määrab, kas ta saadetakse koju, erihooldusele või psühhiaatrilisele pikaravile. Kõik on võimalik ning universaalseid stsenaariume pole.
NÄPUNÄIDE
Mida teha, kui sinu kõrval elab inimene, kes logiseva vaimse tervise tõttu tundub olevat ohtlik iseendale, teistele inimestele või varale?
• Reaalselt ohtlikuna näivates olukordades ei tasu peljata helistada numbril 112, sest operatiivteenistustel eesotsas politseiga on õigus kohapeal langetada otsus, kas inimene tuleks teiste ohutuse huvides ära viia või mitte.
• Korduma kippuvate probleemide puhul tuleks kõik asjakohased tähelepanekud ametnike jaoks võimalikult täpselt kirja panna ning olla valmis oma väidete tõesust allkirjaga kinnitama. Samuti tuleb olla valmis ütlusteks kohtus. Võtmeroll on siin linna- või vallavalitsusel, kes saab probleemi lahendamises olla osalisi ühendav jõud.
Allikas: Viljandi linnavalitsus