Sööme sõnu. No ma ei näe

Foto: Üllar Priks

Hirmul pidavat suured silmad olema. Küllap see nii ongi, sest pahatihti külvavad paanikat nii pisikesed asjad, et silmi tõllaratasteks pungitamata neid ei näekski.

Mäletan, kuidas ma onupojaga lapsepõlves oma elu esimest, ja kui nüüd järele mõelda, siis vist ka viimast, õudusfilmi vaatasin. Suured inimesed olid oma pruunid viikarid jalga kakkunud, lenksvuntsid ära kamminud, krunni pähe keeranud ja, šampapudel kaenlas, onu Vello juubelile kablutanud. 

Meie lükkasime VHS-i masinasse, võtsime kommivaagna Kiss-Kissi tüüpi iiristega ligi, kustutasime laetule ja vajutasime uljalt play-nuppu. Film polnud aga ühe kommi jagugi kesta jõudnud, kui onupoja kass otsustas diivani seljatoelt sektsioonkapi otsa hüpata. Iseenesest tühine manööver. Ent see vallandas võika ahelreaktsiooni, mis hõlmas endas ohtralt lõhutud asju, häälemurde-eelses vanuses poiste kiledat kisa ja kinoseansi kiiret katkemist. Pidu oli läbi ja närvid krussis. Kass aga pikutas südamerahus sektsioonkapi otsas ja vangutas etteheitvalt pead.