Päris kole, kas pole?

Rannar Raba Foto: Marko Saarm

MÄNG ALGAB. Kaardid, mille maste ja kangust oleme seni võinud arvata vaid parteilistelt pokkerinägudelt, hakkavad tasapisi ümber pöörduma. Siim Kallas on esimene kuningas, mis õiget pidi mängulauale maandub. Aga oodata on ka emandaid ja soldateid, võib-olla isegi jokkerit.

Nii nagu kõigil varasematel kordadel, püstitatakse ka sel korral küsimus, kas Eesti vajab järgmiseks riigipeaks pigem sise- või välispoliitilist figuuri. Kas see mees või naine peaks olema selline, kes hoiab nägu ennekõike oma rahva poole, või niisugune, kes keskendub riigi esindamisele mujal maailmas?

Ehkki totter, on säärane mustvalge teemapüstitus seadusest tingituna loogiline. See jääb korduma senikaua, kuni meil on just selliste ametivolitustega president. Nii nagu õigusi, lasub meie presidendil ka võrdlemisi vähe vältimatuid kohustusi. Seega on suuresti tema enda otsustada, kuhu ta oma tööperioodil rõhud asetab ning millega tegeleb, millega mitte. Keegi ei käsi riigipeal mööda maakondi tuuritada, kui samal ajal terendavad ahvatlevamad väljakutsed Brüsselis, Berliinis või Washingtonis.