Arvustus: Ugrirokkarite mitu külge

Gert Kiiler
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Gert Kiiler
Gert Kiiler Foto: Elmo Riig / Sakala

Nii mõnigi arvustaja on pidanud märkimisväärseks, et ligi veerandsada aastat tegutsenud bänd, kellel on arvestatav pagas klassikaks kujunenud hitte, viitsib veel näha vaeva uue plaadi tegemisega. Ultima Thule on just selline ansambel, kes võiks rahulikult tehtu najal edasi tiksuda: koha on ta endale Eesti rokiajaloos juba kindlustanud.

Aga ei! Sellest, et mehed on endiselt äksi täis ja loominguliselt elus, annab märku värske 11 looga CD «Jälgede jälgedes».

Ultima Thule ei ilmuta uut materjali mõistagi ülearu tihti: viimase kauamängiva ketta andis ta välja viis aastat tagasi.

Kui võrrelda vastset üllitist bändi varasemate plaatidega, tuleb viimast valimikku pidada kahtlemata kõige mitmekesisemaks: siin leidub rokki, ballaade, funki ning isegi retsiteerimist — et mitte öelda räppi.

Põhjus on lihtne. Peale Riho Sibula on lugude autorid Raul Vaigla, Toomas Rull ja Kalle Vilpuu. Kõik palad on muidugi Ultima Thule ainuomases võtmes ning kas kuulajatele selline mitmekesisus meeldib, sõltub inimestest ja nende ootustest.

Kui üks tuttav Thule fänn kurtis, et plaadil on liiga vähe rokki, siis teistele just meeldivad hoogne gruuv ja funkilikkus. Kahtlen ometi, kas sellelt helikandjalt lisandub mõni lugu hittide ritta, kus on juba kanda kinnitanud «Tung ja torm», «Aed», «Kassitapp» ja «Liivimaa pastoraal», kui mainida vaid mõnda.

Sööbimaks tavakuulaja mällu, on siinne valik ehk liiga isepäine ja keeruliste meloodiatega. Aga eks see ole maitse asi. Ja ühes olen raudselt veendunud: elavas ettekandes tekitab bändis peituv ugrijõud tunde, nagu oleks iga lugu parim.

Üks asi on jäänud muusikalistest muutustest hoolimata endiseks. Pean muidugi silmas kvaliteetseid laulusõnu: Jüri Leesmendi, Peep Ilmeti, Villu Kanguri ja Ott Arderi sõnaseadmisoskuses ja sõnumis pole kunagi vaja pettuda.

Ahjaa: meenub veel üks asi, millest on juba palju räägitud, kuid mida tasub ikkagi mainida. See on plaadi kõla, mis pääseb mõistagi maksvusele korraliku vahendiga kuulates. Nimelt lindistati kogu plaat moodsa digitehnika asemel vana analoogtehnikaga.

Ei pea olema eriline asjatundja, et tabada ära: vana kooli analoogsaund teeb asja märksa elavamaks ja ruumilisemaks. Võiksin käigupealt nimetada kümmekonda viimastel aastatel ilmunud Lääne plaati, mis muutuksid heast suurepäraseks, kui neil poleks man üleprodutseerituse tehnilist mekki.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles