Tehnikahuviline kohtunik asus pensionipõlve pidama

Marko Suurmägi
, peatoimetaja asetäitja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toomas Lillsaart peavad temaga tööl tihti kokku puutuvad advokaadid ja prokurörid inimlikuks kohtunikuks, kes on vastutulelik ja oma otsuste hea põhjendaja. Foto on tehtud seitse aastat tagasi Viljandi renoveeritud kohtumajas.
Toomas Lillsaart peavad temaga tööl tihti kokku puutuvad advokaadid ja prokurörid inimlikuks kohtunikuks, kes on vastutulelik ja oma otsuste hea põhjendaja. Foto on tehtud seitse aastat tagasi Viljandi renoveeritud kohtumajas. Foto: Elmo Riig

Kui Toomas Lillsaar oli noore mehena suures tehases kolm aastat raadioid kokku pannud, leidis ta, et see amet talle ei sobi. Ta proovis astuda ülikooli õigusteaduskonda ja sai endale üllatuseks ka sisse.

See määras suures osas tema edasise elu. Samalt kursuselt leidis ta abikaasa ning haridus andis töökoha ja kodu Viljandis. Juristidiplomi saamise järel töötas Lillsaar esmalt mõne aasta prokuratuuris ning seejärel oli jurist mitmes ettevõttes. Viimane selline ametikoht Paala kolhoosis viis ta koos juristist abikaasaga elama Suure-Jaani külje alla.

Kohtunikuametini jõudis Toomas Lillsaar 1993. aastal, kui väga noor Eesti riik hakkas otsima inimesi, kes võiksid kohtunikuna töötada. Lillsaar sobis sellele kohale ja talle sobis see koht.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles