Repliik. Vaikiv ja mõttelage rahvas

Kristiina Baum Foto: Elmo Riig / Sakala

​Kui demokraatlikus ühiskonnas otsib linn või asutus mõnele probleemile lahendust, uurib ta ikka, missugune on rahva arvamus. Nii antakse igaühele võimalus kaasa rääkida selles, mis teda huvitab. Ja hiljem ei saa võimu süüdistada, et rahvalt pole arvamust küsitud.

Aga mida teha vaikiva või mõttelageda rahvaga? Tean nimetada ühte hiljuti asetleidnud ideekonkurssi, millel osalemise vastu näitas rahvas üles äärmiselt leiget huvi. Teisel kahel juhul rääkis rahvas agaramalt kaasa, aga ei osanud kamba peale pakkuda ühtegi mõistlikku ja sobivat lahendust.

Huvitav küll. Arvamuste maastik on kirju ja ma ei ole kohanud inimest, kel poleks oma arvamust. Küll olen kohanud inimesi, keda arvamuse väljaütlemine hirmutab. Eriti, kui seda tuleb teha avalikult. Eriti, kui sellest võib midagi sündida.