Helir-Valdor Seeder: nii killustatud riigikogu pole meil ammu olnud

Rannar Raba
, Sakala vanemtoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Riigikogu aseesimees Helir-Valdor Seeder
Riigikogu aseesimees Helir-Valdor Seeder Foto: Erik Prozes / Postimees

Riigikogu praeguse koosseisu ametisse asumisest möödub peagi aasta. Pärast pikka perioodi ministritoolil parlamendi aseesimeheks saanud viljandlane Halir-Valdor Seeder leiab, et nii kirevat ja killustatud parlamenti pole meil juba ammu olnud.

Helir-Valdor Seeder, kui te vaatate tagasi viimasele aastale, siis millisena te parlamendi 13. koosseisu iseloomustate?

Nii See riigikogu on olnud killustatum ja iseloomult elavam kui mitu eelmist. Ilmselt ma ei liialda, kui kasutan siin ka sõna „ebastabiilsem”.

Palun põhjendage.

Ei ole olnud kompaktset opositsiooni ega ka tugeva löögirusikana tegutsevat koalitsiooni. Oleme silmitsi seisnud mitme keerulise teemaga, mille puhul on isegi fraktsioonide sees hääletatud erinevalt. Tõttöelda ma ei mäletagi, et mõnel varasemal parlamendi koosseisul oleks sarnane algus olnud. Lahkarvamused on enamasti maad võtnud ikka vastu järgmisi valimisi.

Ajakirjanduses on juba aastaid nurisetud selle üle, et meie riigikogu on muutunud ajapikku valitsuse kummitempliks. Mida selles koosseisus saadud kogemus teile ütleb? Kuivõrd see väide tõele vastab?

Jah ja ei. Ühest küljest on tõesti olnud juba pikemaajaline ühesuunaline trend, et parlamendi roll väheneb. See pole Eesti omapära. Väikestes ja vaesemates riikides, kus pole piisavalt inimesi, et teatud pädevusi dubleerida, kogunebki paratamatult suurem osa informatsioonist valitsuse kätte. Sellistes riikides ongi võimu teostamine üpris täitevvõimu keskne.

Teisalt on praegu tekkinud olukord, kus võib rääkida vastupidisest tendentsist. Meil on päevakorrale kerkinud mitmed olulised teemad, milles pole koalitsiooni sees üksmeelt või milles pole koalitsioonileppes kokku lepitud. Ma mõtlen näiteks kooseluseadust ja pagulastega seotud küsimusi. Tegelikult ka haldusreform pole lõpuni koalitsioonilepingus kokku lepitud. Nende teemade puhul on läbivaidlemise kese kandunud ilmselgelt valitsusest parlamenti. Osa neist eelnõõuudest on algatatud parlamendis suisa valitsuse osaluseta.

Rääkides käesoleva aasta olulisematest teemadest, siis üks neist saab olema kindlasti presidendi valimine. Mis te arvate, kas parlament saab sellega hakkama?

Ei. Ma arvan, et järgmine president valitakse valimiskogus. Riigipea valimiseks on parlamendis tarvis väga laia konsensust ja ma ei näe võimalust, et see leitakse.

Kes teie isikliku arvamuse kohaselt oleks Eestile parim järgmine president?

Ideaalset inimest pole olemas ja seepärast pole olemas ka ideaalset presidendikandidaati. Meil kõigil on sellesse rolli asuva inimese suhtes omad ootused. Olen oma peas selle teema üle palju juurelnud ning jõudnud kümnekonna nimeni, kes minu meelest presidendiks üpris hästi sobiks.

Nimetage neid.

Ma ei taha praegu loetlema hakata. Selleks on veel liiga vara. Eestis kehtib paraku selline presidendi valimise süsteem, kus kandidaatide ülesseadmisest valimiseni on ääretult lühike aeg ja nagu praktika on näidanud, eelistavad kõik poliitilised jõud oma ettepanekutega võimalikult hilja välja tulla.

Muide, minu arvates peaks me järgmiseks korraks sisse viima muudatused, mis jätaks kandidaatide esitamise ja valimise vahele pikema perioodi. Leian, et ametlikud kandidaadid peaks saama avalikkuse ees väidelda ja end tutvustada.

Kui tõenäoliseks teie, kes te Eesti tipp-poliitika allhoovusi igapäevaselt tajute, peate seda, et valimiskogus võidab üllatuslikult presidendimaratoni mõni opositsiooni kandidaat? Et tulen niiöelda Arnold Rüütel vol 2.

Mis puudutab konkreetselt Arnold Rüütlit, siis tema ei olnud omal ajal selline must hobune, kelle võit oleks kogu riiki ootamatult tabanud. Kes uskus tema võitu, kes mitte. Aga see, et tal on valijameeste kogus üpris lai toetus, oli juba ette teada.

Seni pole ühtegi presidenti valitud ainult koalitsiooni häältega. Nii läheb arvatavasti ka seekord. See valik saab igal juhul olema üldisem ja laiem või kui soovite, siis segasem. Ma ei tea kui suur võimalus on üllatuseks, aga selleks peaksime küll valmis olema, et sedapuhku hakatakse tulevase riigipea juures tähtsustama pisut teistsuguseid omadusi, kui eelmis puhul. On väga tõenäoline, et uuest presidendist ei oodata enam niivõrd seda, et ta oleks meie välisesindaja. Pärast seda, kui meil on olnud kaks ametiaega tugeva välispoliitilise orientatsiooniga president, on loomulik, et tasakaalu mõttes soovitakse sellel ametikohal nähha inimest, kes pühendub rohkem riigi siseelule. See omakorda tähendab, et potentsiaalseid kandidaate on rohkem kui eelmistel valimsitel.

Kui me juba valimiste juurde tulime, siis on paslik märkida, et 24. märtsil valitakse riigikogule uus juhatus. Praegu on seal esimehena Eiki Nestor ning aseesimeestena Jüri Ratas ja teie. Kas koosseis jääb samaks?

Poliitikas ei saa kunagi milleski päris kindel olla, aga ma julgen prognoosida, et 24. märtsil jääb juhatuse koosseis tõepoolest samaks. Küll aga võib olukord muutuda, kui Jüri Ratas valitakse 15. aprillil olümpia komitee presidendiks. Sellisel juhul kuuluvad ümbervalimisele mõlemad aseesimehed. Kui nii läheb, kerkivad opositsioonist esile kindlasti mitmed uued nimed.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles