Teisipäeval pannakse Viljandi järve äärde kerkivale sõudeellingule nurgakivi. Pärast seda on linnajuhid lubanud koos Eesti sõudeliidu esindajatega laua taha istuda ja selle spordiala tuleviku üle nõu pidada. Loodetavasti kujuneb jutuajamine viljakaks ning aitab järve ja selle ümbruse arengut kiirendada.
Konkreetselt sõudmisest rääkides on tegu tõelise Viljandi alaga: selle harrastamiseks on siin keskmisest tunduvalt soodsamad tingimused. Pealegi on just siit tuule tiibadesse saanud mitu tuntud sõudjat eesotsas kahekordse olümpiamedalisti Jüri Jaansoni, kaheksapaadi maailmameistri Alo Kuslapi ning äsja Euroopa meistrivõistlustelt hõbemedali koju toonud Kaspar Taimsooga. Tublisid tegijaid on aastakümnete kestel olnud teisigi.
Pole kahtlust, et sõudmist tasub Viljandis väärtustada. Siin on nii tublisid sportlasi ja häid treenereid kui hea harjutamis- ja võistlemiskoht. Aga selleks, et end üle-eestilises ja miks mitte ka üle-euroopalises plaanis taas kaardile võidelda, tuleks otsustajatel rutata ehk rahvatarkust parafraseerides: kähku sõuad, kaugele jõuad.
Treener Ruth Vaar on öelnud, et Viljandi järv on rahvusvaheliste sõudevõistluste korraldamiseks ideaalne koht. Paraku on rannapiirkond praegu selline, et külaliste ees tuleb silmad häbi pärast maha lüüa. Sõudjatele on küll vetelpääste majja rajatud uued olmeruumid ja peagi valmib elling, kuid ülejäänud ala on kõike muud kui esinduslik.
«Sakala» arvates kujuneb võtmeküsimuseks see, kas järve ääres avab uksed mõni majutusasutus, mida saaksid kasutada ka treenima või võistlema tulnud sportlased. Samuti on tähtis, millal jõutakse piirkonna haljastuse, teede ning muu seesuguse uuendamiseni. Teha on seega väga palju.