Sakala toimetuse rõdul õnnestus musta värvi katsepinnale püüda mitu äärmiselt laia räitsakat, millest suurima läbimõõt ulatus umbes kaheksa sentimeetrini. Tõsi, maandudes selle suurus füüsikaseaduste mõjul mõneti muutus, sest alusega kokku põrgates läks see veidi laiemaks.

Silma järgi eristades langes teisigi sama laiu helbeid, aga neid kõiki ei saanud mõõta. Mis maha langes, see lumega eristamatult ühte haakus. Lisaks sadas väga laiu helbeid just enne ja pärast seda, kui kaheliikmeline Sakala toimkond oli rõdul nende suurust fikseerimas.

Keskkonnaagentuuri ilmavaatluste osakonna peaspetsialist Külli Loodla ütles, et paraku pole ilmateenistus lumehelveste suurust varem mõõtnud. Seega puudub info kõnealuse saju ajal langenud räitsakate suuruse võrdlemiseks ja nende suurust kommenteerida ei saa.

Klimatoloog Ain Kallis nentis, et iselugu on raheteradega, mille äärmuslikke mõõtmeid on ilmateenistus registreerinud. Küll lisas ta lumehelveste kohta, et kuuldavasti on Eestis varem viiesentimeetrisi lätakaid mõõdetud.

Tartu ülikooli loodusgeograafia doktorant ja ilmahuviline Jüri Kamenik ütles, et ka tema on kuulnud ja isegi näinud umbes viie sentimeetrise läbimõõduga lumehelbeid.

«Jutuks olevat kaheksasentimeetrist helvest võib Eesti kohta pidada juba rekordilähedaseks,» hindas ta. «Maandudes läks see ilmselt pisut laiemaks, kuid arvan, et mitte üle poole sentimeetri.»

Tänase tugeva lumesaju määras Kameniku sõnul meridionaalne ehk lõuna-põhjasuunaline frontaaltsoon ja sellel tekkinud lõunatsüklon. Selline sünoptiline olukord toob tüüpiliselt kaasa ekstreemseid ilmaolusid, nagu suur udu, tugev sadu või ohtlikult tugev äike, viimane peamiselt kevadel ja suvel.

«Suuremõõduliste lumehelveste tekkimiseks on vaja ülipakse kihtsajupilvi – paksus üle viie kilomeetri – ja õhumassi, milles õhuniiskus on erakordselt suur,» rääkis ta. «Väga suured helbed tekivad ka rünksajupilvedes, mis on samuti ülipaks ja suure niiskuse sisaldusega pilvemass. Sedapuhku näitas erilist niiskuse sisaldust ka udu, mis püsis väga kaua.»

Kamenik märkis, et kõnealune lõunatsüklon tõi kaasa väga sooja ja niiske õhumassi. Õhumasside piirialal toimus üsna intensiivne õhu tõus frontaalpinnal, mistõttu väga niiskes õhumassis tekkisid erakordselt paksud kihtsajupilved.

Lisaks suurele niiskusele mängis täna oma rolli asjaolu, et pilved ulatusid väga madalale, ilmateenistuse andmeil Viljandis megaräitsakute mõõtmise ajal 90 meetrini maapinnast. Kamenik nentis, et seega oli lumehelvestel tavalisest enam aega kasvada.

«Satelliidifotodelt on ka näha, et pilvepind pole ühtlane, vaid kohati paksem,» lausus ta. «See selgitab asjaolu, miks vahepeal olid helbed eriti suured.»

Kamenik lisas, et maailma üks äärmuslikumaid lumehelbeid mõõdeti 1887. aasta 28. jaanuaril Ameerika Ühendriikides Montanas. «Ma ei tea, kui õige see info on, aga väidetavalt oli ühe lumeräitsaka mõõtmed 38 x 20 sentimeetrit,» lausus ta.