Vaba mõte. Üks tool vahet

Sakala vanemtoimetaja Rannar Raba Foto: Elmo Riig

Suure osa oma elust välismaal elanud, kuid vahepeal kodumaale naasnud ettevõtja Veronika Jüssi teatas hiljuti ETV saates «Hommik Anuga», et on otsustanud Eestist taas lahkuda. Mitte sellepärast, et mujal on avaramad võimalused end teostada, vaid sellepärast, et siin olevat tema elu lokkava võõraviha pärast muutunud väljakannatamatuks.

Jüssi lapsed on tõmmu nahaga ja väidetavalt jääb see alatasa kellelegi ette. Viimane tilk karikas oli olnud seik ühel kaunil pühapäevahommikul. Keegi võõras oli kaupluses tema juurde astunud ja kande­lina vahelt ilma uudistavale beebile osutades teatanud, et see närakas tuleks põlema panna.

Saatelõigu eetrisse minekust on möödas kuu. Ometi pakitseb minus seniajani süütunne, mille see minus tekitas. Mulle ju Eesti meeldib. Mina pole oma lähemas tutvusringis silmanähtavat võõraviha täheldanud ega näinud ka tänaval ühtki situatsiooni, kus kedagi oleks tema teistest erineva väljanägemise pärast mõnitatud. Olen häiritud ega oska hästi positsiooni võtta. Mida ma peaksin tegema?