Parem varblane peos

Heljo Pikhof Foto: Riigikogu kantselei

ÜKSI ELAVAD vanaduspensionärid on teiste elanikerühmadega võrreldes suuremas vaesuses ja vaesusriskis. Enamasti jääb üksikute pensionäride igakuine sissetulek 300 ja 400 euro vahele. Sellest peab jaguma nii eluasemekuludeks kui esmatarbekaupadeks, nii söögiks kui ravimiteks, kõigeks muukski. Ent veereta iga veeringut näppude vahel nii hoolikalt kui tahes, kui tekib mõni ootamatu vajadus, pole raha kusagilt võtta. Kas või siis, kui toanurgast peaks teler, too truu kaaslane, üles ütlema.

Tegelike ja ehk ülemõeldudki murede tõrvapotti tahaksin poetada tilgakese mett. Nimelt on kavas hakata üksi elavale vanaduspensionieas pensionärile kord aastas maksma ühekordset toetust. Seda ei saaks küll kõik üksikud pensionärid, sest pensione on erisuguseid ja kuhugi tuleb tõmmata piir.

Hinnanguliselt puudutab plaanitav pensionäri toetus 86 000 inimest ehk ligi kaheksat protsenti Eesti elanikest, kelle netopension on väiksem arvestusliku elatusmiinimumi kahekordsest määrast. Elatusmiinimum võetakse aluseks seetõttu, et see selgub kõige operatiivsemalt ja arvestab ka kulutuste tasemega. Kahekordne määr ei peaks aitama mitte üksnes allpool suhtelise vaesuse piiri elavaid vanemaealisi inimesi, vaid ka neid, kes elavad pisut pealpool piiri. Ja neid piiri peal kõndijaid on päris palju.