«Enne kui kevadel tärkas hein, toitis ta end naeristega, aga kui need otsa said, proovis ta süüa kõike, mis kätte sattus, isegi tuhka, ja kui nad said kelleltki mõne tükikese leiba või jahu, siis andis ta selle kõik oma lastele, kes ei tahtnud süüa seda, mida ta ise sõi.»
Nende sõnadega algab ajaloodoktor Kersti Lusti koostatud ja kommenteeritud, dokumentidel põhinev raamat «Võitlus näljaga».
See on valus ja kindlasti ebamugav materjal. Kummalisel kombel teatakse sellest teemast väga vähe, kuigi XIX sajandil tabas Eestit ränk näljahäda koguni neljal korral. Suremus kasvas, sündimus kahanes. «Võitlus näljaga» on meie ajaloos esimene XIX sajandi näljahädasid kompleksselt ja ülevaatlikult tutvustav teos, mis paneb vaatama meie ajaloole uue pilguga.
Robinal ilmub raamatuid Eesti mõisate hiilgusest. Eestis oligi tuhatkond mõisat ja paljudes nendest õnnestus saavutada idüll koos kõrgete kunsti- ja vaimuväärtustega. Iseküsimus on, millise hinnaga.
Kersti Lust, nälginud Eestist pole seni kuigi palju räägitud. Miks see teema on laiemast tähelepanust kõrvale jäänud, samas kui kõnekaid arhiividokumente on hulgaliselt?
Kõnekaid dokumente on arhiivides tallel väga palju. Neid on Eesti rahvusarhiivis Tartus, Läti riiklikus ajalooarhiivis Riias ja ka Venemaa riiklikus ajalooarhiivis Peterburis. Kõigis nimetatud mäluasutustes sai materjali suures mahus läbi töötatud.
Nälginud Eesti ei sobi kokku tänases Eestis valitsevate mineviku kujutamise viisidega. Kui näljahädade puhkemises olnuks otseselt või peaasjalikult süüdi Vene tsaarivõim, küllap me räägiksime tollastest kannatustest ja tuhandetest näljaohvritest. Nälja ajal suri aastas tuhandeid inimesi rohkem kui nii-öelda tavalistel aastatel. Hoopis rohkem. Näljast armastavad enim kirjutada Iiri ja India ajalooga tegelejad, sest nad saavad süüdistada Briti keskvalitsust ja koloniaalvõimu elluviijaid kohapeal.
Neid dokumente lugedes kukub kolinal kokku ka viimasel ajal domineeriv diskursus baltisaksa aadlikest kui headest mõisahärradest.
Domineeriv diskursus on tõepoolest selline, nagu te ütlesite, kuid selle loomisel pole olnud osalised talurahva ajaloo uurijad, vaid kultuuriajaloo, poliitilise ajaloo, mõisate ja aadli ajaloo teemadega tegelevad inimesed, samuti näiteks kohaloo uurijad, kooliõpikute autorid ja arvamusliidrid. Nad ei vaata ajalugu meie esivanemate silmadega, nende vaatepiirilt.
Eesti talurahva ajalooga tegelejaid on vähe ja nende häält pole kuulda. Ühest küljest on nende töödele osaks saava tähelepanu vähesus tingitud nende endi tegematajätmistest. Teisalt on ajaloolastel üldse vähem võimalusi ühiskonnas valitsevat diskursust mõjutada, sest inimeste minevikupilt formeerub paljude meediumide, sealhulgas massimeedia, filmi, kirjanduse ja arhitektuuri vahendusel. Näiteks mõisahooned on kahtlemata imposantsed ehitised ja meelitavad külastajaid, aga turistidele mõeldud tekstid veebis ja trükistes ei räägi loomulikult talurahva igapäevasest raskest elust ja mõisate survest.
Sageli oligi nii, et mõis hoidis oma vilja- ja kartulivaru viinavabrikute tarbeks ning laskis oma talupoegadel sõna tõsises mõttes surnuks nälgida. Puhtinimlikult on seda üsna raske mõista. XIX sajand ei olnud ju ometi enam keskaeg.
Jah, seda on inimlikult raske mõista, kuid ka tänapäeva Eestis on küllalt rikkust ja samal ajal vajab igapäevast toiduabi toidupanga hinnangul 100 000 inimest. Otse nälga meil ei surda, kuid ühiskonna jõukamad liikmed vaatavad samuti sageli lihtsalt pealt, kuidas nende meelest vähem väärtuslikud või vähem teenivad inimesed kannatavad.
Raamatu sissejuhatuses on juttu sellest, millised ideoloogiad ja hoiakud õigustasid näljaabi vähesust. Näljaohvrite arvu või täpsemalt öeldes liigsuremust ehk seda, kuivõrd ületas suremus nälja ajal ja vahetult selle järel tavapärast taset, aitasid oluliselt suurendada võimukandjate ja eliidi hulgas levinud, majandusliberalismi õpetusele tuginev dogmaatiline usk isereguleeruvatesse turgudesse, mis õigustas vähest sekkumist, ning hoiak, mille järgi inimese vaesus oli tema enese süü. Samuti oli laialt levinud arusaam, et paljud vaesed ei vääri abi ning «valimatu» abi teeb rohkem kurja kui head. Mõlemad arusaamad on Eestis praegugi populaarsed.
Mõis andis XIX sajandil talupoegadele näljaabi, aga oma tingimustel ja omakasu silmas pidades: mõis vajas talupoegade tööjõudu ja talusid, mis jõuaksid koormisi täita. Aastatel 1867–1869, kui mõisa- ja talumajandus olid teineteisest juba suuresti lahutatud, oli töövõimelistel isikutel mõisast abi saada keeruline. Eraalgatuslikus korras andsid siis näljaabi hädaabikomiteed. Aga ka seal olid juhtohjad enamasti mõisnike käes – pastorid olid ju samuti kirikumõisates mõisnikud – ja nii on loomulik, et eliidi arusaamad kujundasid nendegi organisatsioonide töösuuna. Sestap pole imestada, et esimese üldlaulupeo aastal ületas surmade arv näljaeelsete aastate näitajaid Põhja-Eestis mitme tuhande võrra ehk veidi vähem kui kaks korda ja Saaremaal kaks korda.
Paljud raamatus äratoodud dokumendid on päris südantlõhestavad. Te olete küll teadlane, aga kas ka teile läks midagi sügavalt hinge?
Selliseid dokumente on kogumikus päris mitu, kuigi tekste valides polnud fookuses nälgijate kannatused, vaid näljaga toimetulemise strateegiad ehk võitlus näljaga. Kõige valusamad lood aastate 1807–1809 näljahäda ajast on Tõllistest Mecko Hansu surma, Lihula kirikumõisa talupoja Tönnise pere müümise ja Vardist Matzy Jurry varguse lugu, 1840-ndatest aga Sangastes laste kodust väljakihutamise asi. Dokumendid on varustatud kommentaaridega ja neist selgub, mis nende inimeste või nende pereliikmetega edasi juhtus.
Matzy Jurry püüdis ennast ja oma kolme last toita, varastades süüa ja muud vara, mille eest ta toitu hankis. Kuigi mõisnik võinuks kohtuotsuse järgi anda talle kohapeal tööd, et sellega saaks vargusega tekitatud kahju tasa teenida, laskis ta mehe saata Riia parandusmajja ning jättis lapsed omapäi. Luterlikus õpetuses on vargus äärmiselt taunitud, kuid nälgijatele toidu keelamine on Piibli järgi hoopis hirmsam asi.
Talupoeg sai karistada, kui julges väita, et keegi suri nälga.
See oli nii, sest talupoegade otseselt nälgasuremine tõi mõisale kaasa probleeme. Mõis tehti ametlike korraldustega näljasurmajuhtumite eest vastutavaks pärisorjuse ajal, aga mõnel pool ka veel 1840-ndatel.
Mõisale olid ette nähtud karistused. Sestap ei julenud talupojad mõisa tagakiusamise ja karistuse hirmus surma põhjusena nälga mainida ja pastoridki ei kirjutanud surmameetrikasse nälga, vaid ikka midagi muud. Otsest näljasurma esines ka vähe, sest enamasti murdis nõrgestunud organismi juba enne maha mõni tõbi.
Vahetut talurahva häält on nendes dokumentides paraku väga vähe säilinud.
Talurahva häält tuleb otsida muudest allikatest, näiteks talurahvaliikumise ajal kõlanud ja ametnike kirjapandud väljaütlemistest. Võimuesindajate ja mõisnike koostatud dokumente lugedes ei tohiks lugeja üle võtta nende kirjutajate diskursust.
Miks just Lõuna-Eesti ehk tollane Põhja-Liivimaa oli kant, mida nälg eriti räsis?
Lõuna-Eesti talumajanduse kiirem areng Põhja-Eesti omaga võrreldes sai rohkem nähtavaks sajandi teisel poolel ja siis seal suuremat näljahäda ei olnud. Vähemasti suremus aastatel 1868–1869 märkimisväärselt ei kasvanud. Aastatel 1807–1809 ja eriti 1840-ndatel tabas kriis tõepoolest rohkem Lõuna-Eestit. Aga küsimusele miks, ei oska ma veel vastata, see peab selguma edasise uurimistöö käigus.
XIX sajandi eesti talupoeg oli kahe kõva kivi vahel: ühel pool Vene keisririik ja teisel balti aadel.
Näljakriiside kontekstis on oluline rõhutada tsaarivalitsuse kui näljapoliitika kujundaja, suurte toetuslaenude andja ja mõisnike survestaja rolli. Sajandi algul valitsus lausa käskis mõisnikel oma pärisoristele talupoegadele näljaabi osutada ja olid olemas ka mehhanismid, ehkki ebatõhusad, kuidas selle üle järelevalvet teha. Aastatel 1868–1869 koguti nälgivatele eestlastele eraalgatuslikus korras hulganisti annetusi. Eriti palju tuli neid Venemaalt. Et samal ajal tabas nälg ka mitut teist Vene kubermangu, siis tsaar ergutas ja lubas kogu riigis näljahädaliste abistamiseks raha kogumist. Peterburis 1867. aasta lõpul eraalgatuslikult loodud Venemaa hädaabi keskkomitee tegutses troonipärija eesistumisel. Ehkki näljaabi jäi ohvrite arvu silmas pidades napiks, võib Vene keskvalitsuse rolli siiski ka positiivselt hinnata.
Hoopis iseasi on see, et nälja ärahoidmiseks ei olnud vaja tõhusamat näljaabi korraldust, vaid viia mõisa ja talu suhted uutele alustele ning avada niiviisi tee kapitalistlike suhete arengule ka talumajanduses. Talupoegi rõhunud agraarkorraldus sai Balti provintsides püsida vaid Vene keskvõimu najal, aadel võimutses riigiaparaadi ja Vene sõjaväe toel. Vene võimude poliitika, mis jättis aadlile üsna vabad käed talurahva kurnamisel, soodustas näljahäda puhkemist.
RAAMAT
Kersti Lust, «Võitlus näljaga. 19. sajandi näljahädad Eesti külas. Dokumentide kogumik»
• 280 lehekülge
• Sarjast «Ex fontibus archivi historici Estoniae»
• Rahvusarhiiv 2015