Eesti Vabariigist kaheksa aastat vanema naise hing ihkab koju

Kristiina Baum
Kristiina Baum, reporter
:

Vene keisririigis sündinud ja Eesti Vabariigi 98. aastapäeval oma 106. sünnipäeva tähistanud viljandlanna ei oska endale paremat elu tahta. Ta leiab, et sellist poliitilist survet nagu vanasti enam ei ole ja rahva vaim on vaba. 

Eesti Vabariigist kaheksa aastat vanem Amalie-Vilhelmine Saia mäletab Vene keisririigi langemist, Eesti Vabariigi väljakuulutamist, maailmasõdasid ja nendega kaasnenud näljaaega ning Vene okupatsiooni. Kui Toompealt Eesti taasiseseisvumine välja kuulutati, oli ta 82-aastane. 

Tädi Vilma, nagu lähedased teda kutsuvad, elab Viljandis Paalalinnas. 24. veebruaril astub tema korteri uksest sisse linnapea Ando Kiviberg. Traditsiooni kohaselt käib linnapea kõiki eakaid, kel vanust sada aastat või enam, isiklikult kodus õnnitlemas. Selliseid inimesi on linna registris kaheksa. Amalie-Vilhelmine Saia on neist kõige vanem. 

Eaka naise kodu on lihtne. Elutoas on tema tarvis akna alla seatud patjadega mugavaks tehtud väike seljatoega tool ning lauale on pandud kauss küpsiste ja kommidega. Temast ühel pool mängib pisike raadio, teisel pool suure ekraaniga teler. Aknast voolab tuppa hele valgus ja muudab tema juuksed hõbevalgeks. 

Kui linnapea Amalie-Vilhelmine Saial kätt suruma ja talle lillekimpu ulatama läheb, tõuseb too püsti, vaatab oma ühe suure silmaga ringi – teine ei taha kuidagi lahti püsida – ning paneb kondise käe kõrva äärde helisid püüdma.

«Väga suur tänu,» ütleb ta südamest, kui esimestel õnnitlejatel on sünnipäevalaul lauldud. «Minagi olin omal ajal suur laulja. Nüüd pole mul nägemist, kuulmist ega lauluhäält,» räägib ta selgel ja kõlaval häälel.

Siis loeb ta soravalt ette ühe oma lemmiklaulu sõnad, samal ajal end kergelt edasi-tagasi kiigutades. Lugu on pikk ja jutustab sellest, kuidas siinilmas kaua elanud ja ringi rännanud hing ihkab tagasi jumala juurde. 

Reform ja igavad ööd 

Selle tänu, et ta saab oma sünnipäeva tähistada Eesti Vabariigiga samal päeval, võlgneb Amalie-Vilhelmine Saia kalendrireformile. Oma sõnul sündis ta 1910. aasta 11. veebruaril. Kui 1918. aastal Gregoriuse kalender Eestis uuesti kasutusele võeti, kadus vahepealt 13 päeva ja sünnipäev nihkus edasi.

«Olin üheksa-aastane, kui Eesti Vabariik sai üheaastaseks. Siis sain teada, et mul on vabariigiga samal päeval sünnipäev,» kõneleb ta.   

Eakas naine kinnitab mitu korda, et tal on eluaeg hea mälu olnud. Ja seda aega, mil mõtteid heietada, on tal ülearugi. «Pikad ööd on väga igavad. Siis kõnnin oma elu mõtetes läbi. Ajaviiteks kõnnin ka tuttavate elu mälestustes üle. Ei ole see elu kellelgi kerge olnud.» 

Sünnipäevalaps jagab meiega mälestusi eesti rahva traagilistest seikadest ehk Vene vägede sissetungist, sõjaajast ja sellele järgnenud nälja-aastatest. Neid inimesi ja loomi, kes näljasurma surid, ei jõua tema sõnul keegi kokku lugeda.

Tema elus on olnud aga ka palju head. Helgelt mäletab ta 1930. aastaid, mil rahva elu läks paremaks, ülemaailmne majanduskriis oli seljataga ja keegi ei osanud veel aimata, mis hirmus aeg varsti tuleb. 

106-aastane tähtpäevaline leiab, et igal riigikorral on olnud omad head ja vead. «Ideaalset elu ja riiki ei saagi olla,» ütleb ta. «Need, kellel on madalad palgad, koolis käivad lapsed või kes on üksikvanemad – neil on raske.»

Amalie-Vilhelmine Saia ise ei oska oma sõnul midagi paremat tahta. «Hea, et on niigi, nagu on. Seda, mis edasi tuleb, ei tea meist keegi.» 

Praeguse vabariigi tugevus on tema hinnangul rahva vaimuvabadus. «Vanasti oli poliitiline surve tugev ja vaimne surutis oli suur. Nüüd on inimeste vaim vaba.» 

Amalie-Vilhelmine Saial on eluaeg olnud huvi poliitika vastu.

«Olin seitsmeaastane, kui jäin haigeks. Minu voodi oli keisripiltide all. Kui ma terveks sain, siis pilte enam polnud – need olid maha võetud. Nii et poliitikaga puutusin kokku juba varases eas,» jutustab ta ning lisab: «Olin ka hea lugeja ja mind pandi õhtuti teistele ajalehti ette lugema. Sealt sain palju teada selle kohta, mis maailmas toimub.»

Saaks koju hing!  

Korteris askeldab ringi veel üks eakas naine. Mustas kleidis pisikest kasvu Asta Rosenfeldt on Amalie-Vilhelmine Saia õelaps. Tema oli hommikul raadiost kuulnud, et Eestis elab nüüd vaid üks inimene, kes on tema tädi Vilmast vanem.

Enne, kui lahkume, et teha peole ruumi, palume sünnipäevalapsel laulda sedasama laulu, mida ta ennist linnapeale laulis. Ta ütleb vabandades, et lauluhääl pole enam endine, aga sätib end siis toolile paremini istuma ja laulabki.

«Saaks koju hing! Ma ihkan Isa kotta ja Isa rinnale, siit tülirikkast ilmast ära tõtta ja jõuda rahusse! Mul oli tuhat soovi, minnes teele. Üksainus neist on nüüd veel jäänud meele. Ehk laiemaks küll läinud silmaring, saaks koju hing. Saaks koju hing!»

Kirjuta toimetajalePrindi
Artikli märksõnadjuubilar
Olustvere hoidistemess
SAKALA VALIMISKOGUS
REBASTE RISTIMINE GÜMNAASIUMIS
vaba aeg
60 pluss
Saada vihje
Telli kuulutus
Viimased uudised
Gallup

Küsitluses on osalenud  inimest
PERSOON
TOIDUARVUSTUS
INTERVJUU
TEATER
RÄNNAK
REIS
TASUTA KLEEBIS
Arhiiv
Liitu Postimehe uudiskirjaga ja ole kursis päeva olulisimate uudistega!
Vali omale meelepärased teemad:
Aitäh, et liitusid
Postimehe uudiskirjaga!
Juba homme jõuab esimene uudiskiri sinuni.
TAGASI POSTIMEHE LEHELE