Traagilised ajad taas päevavalguse käes

Margus Haav
, Sakala ajakirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Suurtest näljahädadest fotomaterjali säilinud ei ole. Küll aga on selle kaudsed tunnistajad kümned tühjaks jäänud majakesed.
Suurtest näljahädadest fotomaterjali säilinud ei ole. Küll aga on selle kaudsed tunnistajad kümned tühjaks jäänud majakesed. Foto: Viljandi muuseumi fotokogu

«Enne kui kevadel tärkas hein, toitis ta end naeristega, aga kui need otsa said, proovis ta süüa kõike, mis kätte sattus, isegi tuhka, ja kui nad said kelleltki mõne tükikese leiba või jahu, siis andis ta selle kõik oma lastele, kes ei tahtnud süüa seda, mida ta ise sõi.»

Nende sõnadega algab ajaloodoktor Kersti Lusti koostatud ja kommenteeritud, dokumentidel põhinev raamat «Võitlus näljaga».

See on valus ja kindlasti ebamugav materjal. Kummalisel kombel teatakse sellest teemast väga vähe, kuigi XIX sajandil tabas Eestit ränk näljahäda koguni neljal korral. Suremus kasvas, sündimus kahanes. «Võitlus näljaga» on meie ajaloos esimene XIX sajandi näljahädasid kompleksselt ja ülevaatlikult tutvustav teos, mis paneb vaatama meie ajaloole uue pilguga. 

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles