DEA poe sulgemine võib tunduda tühiasjana: paljukest see viljandlaste elu ikka muudab? Ometi on poekese kadumine siinsel kaubandusturul oluline märk: üks peatükk hakkab lõpule jõudma.
Kommentaar: Peatükk saab läbi
/nginx/o/2017/06/08/6761849t1h1e5f.jpg)
17. detsember 2010, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tegelikult on omamoodi ime, et DEA suutis nii kaua turu survele vastu panna ja tegutseda. Enamik omaaegseid konkurente pani ukse kinni viis ja rohkemgi aastat tagasi.
On ju vana tõde, et väikepoodidel on raske konkureerida ketikaupluste hindadega, sest tootjad ja hulgimüüjad ei võimalda neile selliseid allahindlusi kui suurtele konkurentidele.
Tihtipeale on kampaania korras tehtud sooduspakkumistel hinnad ketipoodides odavamad kui need, millega väikepood saab endale kaupa sisse osta. Pealegi piisab juba mõnest eriti odavast esmatarbekaubast, et meelitada tarbija kauplusse, kust ta ostab paljud teised asjad võib-olla sootuks kallimalt, kui märkab endale teadvustada.
Kui suurte teede ääres asuvatel maapoodidel on võimalik panustada möödasõitjate teenindamisse, siis linnakauplustel pole sedagi eelist.
20 000 elanikuni kahanenud Viljandi on väikepoodnikele õnnetu suurusega: siin on piisavalt elanikke, meelitamaks kõikvõimalikke ketipoode.
Ühtlasi on linn kompaktne ja kliendil pole kuigi keeruline minna ükskõik mis paigast suurde supermarketisse. Tallinnas seevastu võivad mõne magalarajooni keldrites tegutsevad väikepoed kümne ümberkaudse korrusmaja tõttu päris edukalt tegutseda.
Nii et ükskõik mis otsast vaadata, universaalsete väikepoodide kadumine tundub paratamatu. Ainus lahendus võib olla see, kui suudetakse endale leida mõni nišš — olgu siis liha- või alkoholitoodetele spetsialiseerumine.
Aga kui palju Viljandi-suurusesse linna selliseidki poode vaja läheb? Kahju küll, kuid niisugune see turumajandus juba kord on!